Käisin eile just GTT (glükoositaluvustestil), testi tulemused teada ja täna just helistati, et diabeediõe juurde minek. Ma teadsin 90% tõenäosusega ette, et selle daignoosi saan, kuid kuna ennast huvitas väga kuidas antud protseduur jne välja näeb siis mõtlesin ka selle siia kirja panna.

Esimest korda andsin paastuverd raseduse alguses, siis oli näit 5.3, rasedatel lubatud 5.1, ämmaemand otseselt sellest probleemi ei teinud, ütles, et jõuame korrata seda. Samas väga paljud teised juba sellise näiduga suunati koht GTT ja said diagnoosi. Mu ämmaemand on vähemalt üle 10+a sel alal töötanud seega kogemusega ja usaldasin teda, samas aga usalda, aga kontrolli. Ehk ostsin endale oma raha eest glükomeetri ja tahtsin ise juba huvist teada, et a) kas see oli erakordne näit b) proovida ise toitumist jälgida, kas saan korda c) saaksin ise kiiresti teada anda kui näidud paigast. Koduse glükomeetriga saingi aru, et mu hommikused näidud on pea alati mööda, mitte küll palju, aga siiski - samuti ei lugenud see, mida sõin - söögijärgsed olid korras. Seega otsustasingi vahepeal pisteliselt ise mõõta ja jälgida.

Viimasel ÄE kohtumisel võttiski arst teemaks, et saadab mu nüüd GTT tegema - ta küll ütleski, et selle esimese paastusuhkru pärast. Kuigi ilmselt isegi ilma selleta oleks tõenäoliselt juhendite järgi pidanud mind III trimestri alguses saatma suurema raseduseelse algkaalu tõttu, ning kuigi mu kaalutõus on justkui normis olnud, siis alguses ei tõusnud ja nüüd hakkas tõusma. Seega ma usun, et ma sellest testist poleks pääsenud - ma tegelikult arvasin juba kohe raseduse alguses, et oma algkaalu tõttu ma igal juhul selle testi pean tegema (kuigi kehamassiindeksi järgi otseselt poleks). Kuigi ma pole ametlikku diagnoosi veel saanud, ma ise teadsin, et ilmselt mind see diagnoos ees ootab ja diagnoosita jääda ei tahtnud - samas saingi nö viimase piirini ise oma toitumist jälgida ilma igasugu aruandluste ja pidevate torkimisteta. Eks näis muidugi, mis diabeediõde sellest arvab.

Aga nüüd testist.

Arst annab ilmselt kõigile juhendi ka kaasa ja leiab internetist infot. Lühidalt glükoositestile mineku eelmisel päeval tohib süüa-juua hiljemalt kell 20 ja hommikul kella 8ks ollakse arsti ukse taga. Ehk 12 tundi söömata-joomata. Osad allikad küll lubavad õhtul veel juua (kuid ainult vett) ja pigem janu korral lonksu kaupa. Hommikul enam ei tohiks ka vett juua. Samuti ei tohi (tegelikult üldse rasedana) jätta toidukordade vahele pikkasid vahesid ning ka enne testile minekut tuleb piisavas hulgas süsivesikuid süüa. Esiteks - eesmärk on siiski ka õige diagnoos saada - näiteks kui ma tean, et enamus mu enda mõõdetud näitusest on mööda ja ma oleks kuidagi suutnud toitumisega selle näidu just selleks päevaks korda saada siis see ei peegeldaks tegelikku tõde. Seega päev enne sõingi tavapäraselt nagu olen harjunud.

Ise käisin TÜKis, 7.50ks registratuurist läbi ja sünnituseelsesse osakonda. Seal suunati ühte ruumi, kus on 6 pehmet tugitooli (enamusel, ka mul, olid kaasas sülearvutid-tahvelarvutid, et tegevust oleks). Seejärel hakati inimesi üks haaval verd andma kutsuma - kõigepealt võetakse siis paastuveri. Antakse külmas olev sidruni glükoosijook kaasa, saadetakse tugitooli jooma. Jook tuleb ära juua 5 min jooksul ja vaatad kellaaega, mil joodud sai - täpselt tunni ja kahe pärast lähed siis teise ruumi uuesti verd andma. Kuigi ma panin esimene kord endale igaks juhuks telefonis meeldetuletuse siis vähemalt kui esimene pole ei ole seda vaja, sest tegelikult hakkad samas järjekorras minema nagu alguses (kui keegi tõesti just oma jooki kauem ei joo vmt).

Olen sellest testist ja joomisest parasjagu hirmujutte ja õudukaid lugenud, just päev varem lugesin kuidas üks oksele hakkas. Ja ma ise olen selline, kel ajab koheselt üles kui söön midagi millele mõistus vastu tõrgub. Kõik korrad kui kirjelduste järgi ainult sellele glükoosijoogile mõtlesin hakkasin iiveldama.

Aga kohapeal vaatasin siis kuidas esimene tuli oma joogiga, jõi selle ühe jutiga umbes 30 sekundiga ära ja kõik. Otsustasin, et teen sama - tegelikult see oligi mul koheselt plaanis. Soovitati ka kõrt jne, aga teadsin, et mida pikemalt seda magusat jooki juua seda suurem on võimalus, et see vastu hakkab. Umbes nii oligi, see maitses üpriski täpselt sellisena nagu oma peas ette kujutasin, aga ausalt öelda ei olnudki nii magus-lääge ja paks kui ette kujutasin (osad on seda väga siirupiselt ja venivalt kirjutand). Suutsin samuti 30 sekundiga selle alla juua, ilmselt kõik kuulsid kuidas neid klõnkse tegin. Korra oli selline maguslääge maitse ja kiiresti alla juues läks ka õhku alla, tuli paar kõõksatust (jõudsin mõelda omg) ja korra justkui hakkas süda läikima, aga umbes juba 2 minutiga oli see tunne möödas ja isegi maitse suust kadunud. Ma vist kõige rohkem pelgasingi, et suu jääb kleepuma ja see maitse jääb suhu, paljud rääkinud kuidas käinud suud loputamas jne. Kokkuvõttes suudaks vabalt seda korrata, ei ole enam seda tunnet, et paljalt selle joomisest hakkab iiveldama. Hirm oli palju suurem kui reaalsus. Pigem maitses nagu mu mälestustes need sidruniklaasikommid, mis pärast suhu sellise hapuka-magusa ja natuke kleepeka järelmaitse jätavad.

Kui kaasaantud brošüüris oli kirjas ajakulu umbes 4 tundi siis ma andsin esimese vere neljandana, joogi sain joodud 8.28 ehk uued vered vastavalt 9.28 ja 10.28, viimase vereandmise järgselt anti väike kott, kus oli kõrrejook, lihapirukas ja õun. Küsisingi ka, et kes varem käinud, et kas peab tulemusi ootama jääma või midagi siis vähemalt kliinikumis ei pea - viimane veri antud võid minema minna. Ehk jõin seal küll janu peale selle kõrrejoogi ära (mul küll olid igaks juhuks pähklisegu ja värska kotis) ja saingi juba umbes-täpselt 10.30 minema.

Seal öeldigi, et juba pärastlõunal on tulemused digiloos olemas ja umbes kella 14 paiku kui vaatama läksin olidki. Oligi järjekordselt hommikune paastuveri 5.3 ja teised kaks korras. Ning järgmise päeva (täna) lõunaks helistatigi ja pandi diabeediõe juurde konsultatsiooniks aeg.

Seega nüüd jään järgmist nädalat ootama ja saama täpset infot, et kuidas edasi. Aga kel see sama test ees ootamas siis lohutaks, et ei tasu neid hirmujutte kuulata, kohapeal olnutest vist vähemalt neljal oli see esimene kord (arst veel ütles, et täna kõik esmakordsed, kahte viimast ei tea) ja keegi ei läinud näost ära, kellelgi ei hakanud paha, keegi ei jooksnud suud loputama, keegi ei paistnud iiveldavat jne. Kõik otsisid oma sülearvutid, tahvelarvutid või telefonid välja ja hakkasid oma aega sisustama. (Pärast nägin, et neerukausid olid ka ruumis olemas, seega kui tõesti tunned, et hakkab iiveldama siis võimalik ise endale kauss lähedale võtta, eriti kui ei tea, kus suunas vetsud on).