Uus kass majas ehk kuidas läks teise kassi võtt ja kohanemine

Väike vaheldus kodupostitustele, kuid kes instagrami jälgivad on ilmselt ka juba näinud, et meil on uus kass. Me olime mõelnud küll teise kassi Lokile seltsiks võtmise peale, aga korterisse ei julenud ja tegelikult kassivõtuplaani kui sellist ei olnudki. Ma olen küll vahepeal varjupaiga lehel silma peal hoidnud ja igasugu nunnusid kiisusid-kutsusid kaaslasele saatnud, aga see oli ka kõik - sest ma nagunii võtaks kõik loomad koju kui saaks.

Kunagi oli meil maal siiamilaadne ja mingi aeg mõlgutasin mõtet, et kui võtaks teise kassi siis võtaks just siiamilaadse. Kuid ega ma just iga päev varjuka lehte ei jälgi, reaalselt mõtet pole ka olnud siis ei olnud siiani varjuka lehel ühtegi näinud, mõtlesin, et eks nad kaunis haruldased ole ja kui kunagi plaan küps hakkan otsima. Varjuka omanik on peretuttav ja niisama laupäeva hommikul kui üksi kodus olin, mõtlesin, et laseks uurida, et kui kunagi mõni siiamilaadne neile satub võiks ju mulle teada anda - küll siis mõtleb edasi. Mulle üllatuseks üks natuke siiamilaadne justkui seal oligi ja kutsuti kohe oma silmaga ka üle vaatama. Kuid, kes juba kassipoja pilte nägid siis siiamilaadsest on mu kodus asi kaugel. Juhtus nii, et seal oli mu praegusele kassile niiiiiiii sarnane kassipoeg, kes oli järjekordselt üks varjuka kõige susisevam ja käepelglikum kassipoeg, ning mul oli vaja seal kohe ka katsetada, et kuidas ta "vaimu" murda (kahjuks ei jõua varjupaiga töötajaid kõikide inimpelglikke kassidega niipalju korraga tegeleda, et selleks ka kasu oleks, tööd ja kasse on palju, kuid nad siiski teevad seda! - et mitte valesti aru saada)

Juhtus nii, et kõhisevast ja susisevast (vaadake pilti, lisan varjuka poolt tehtud pildi postituse lõppu) kass natuke siiski süles leebus ja püsis isegi rahulikult lõpuks süles, üritas küll põgeneda, aga saime hakkam. Ja mu süda sulas ja side oli loodud - et kuidas ma nüüd tema, kes mind just usaldada sai, siis varjukasse endast maha jätan, et kui keegi teine on sellest susinast ehmunud ja sarnasuse tõttu oli kohati tunne nagu enda kassi jätaks maha. Siiamilaadne oli küll ilus, aga mu süda kuulus Loki koopiale. Mis mängiski meie jaoks paremini välja, kuna tema vanus oli parajalt titt, et vana kass ehk kergemini omaks võtaks, samas ei olnud just nii titt, et peaks kartma, et vana kass ta maha võiks murda ja selle saaki näeks (isastega võib see oht olla). Samuti oli ta emane (Loki meil lõigatud isane). Järgmine kord läksin juba kaaslasega kassipoegi vaatama ja mu süda kuulus endiselt just enim talle ja järgmisena juba läksimegi just talle varjupaika järgi. Mõtlesime küll tükk aega, et mis nimeks saab, varjuka nimi oli Delsea ja mingi hetk mõtlesime, et lühendame Tessa või Dessa ja jäigi nimeks Dessa. Seejärel kui külalised nime küsisid siis naerdi, et Essa ja Tessa või (ma ise selle seose peale üldse ei tulnud :D)



Uitmõttest saigi seega kiiresti plaan, ega kumbki otseselt vastu polnud (khm, ma oleks vähemalt kolmega tagasi tulnud, m i n i m a a l s e l t), aga plaane polnud ka selleks tehtud. Lihtsalt tundus, et hetkel võibki ideaalne aeg olla, kuna nüüd oleme majas ja näha on, et vanemal kassil kuluks seltsiline ära (kui toob öösel kell 3-4 mulle mängusiili, et temaga mängida) ja samas on uus kodu veel piisavalt uus, et ehk ei ole nii territoriaalne võõra kassiga. Samuti on praegu Loki vanus 3 ehk ta on veel piisavalt nooruke, et viitiks väiksemaga mängida. Kui Loki on sünidnud ~10.05 siis Dessa sünnipäevaks arvati olevat ~01.05, Loki tõime koju 05.07 ja Dessa 06.07. Seega kolme aastase vahega. Kuid see ajastus oli nii õige, kuigi see aasta on väga üllatusrohke olnud siis kui Loki võtsin suht koheselt pärast isa surma siis just see aasta oli igatsus ja tühjusetunne, et temaga seda kõike jagada suur. Ma ei tea, mis märke otsida ja ilmselt ei ole, aga kuidagi lohutustpakkuv oli endale see asjade käik ja just nii sarnase kassipoja leidmine. Kas või miks, aga ma arvan, et meile see kassipoeg pidigi tulema :)

Nii saigi, et päev enne käisin ostsin igaks juhuks feliway friend difuusorile, kassipojale söögid ja teise liiva - kõik muu vajalik oli juba olemas.

Kassipoeg on nüüd küll vaid ühe nädala meil olnud, (sülitan kolm korda üle õla) aga sellist kohanemist ei oleks ma kunagi osanud oodata, just see, et nii lihtsalt läheb! Meil oli olemas suurem koerapuur (autos kassi transpordiks, et tal seal sirutusruumi jmt oleks kui maal käime) ja kuna ta pea kuu aega oli varjukas umbes samasuures puuris elanud, mõtlesime, et hoiame vajadusel ka mingi aja kodus puuris või neid eraldi. Ma olin täiesti valmis, et ehk ei saa teda nädala jooksul üldse puurist väljagi lasta, kui Loki peaks ta kõhisema jne. Aga koju tuues Loki nuusutas puuri üle (tõime kassi transpordikotiga, kus Loki sees magab ehk nii transpordipuuril kui puuril kuhu alguses kassipoja tutvumiseks panime oli tegelikult Loki lõhn juba ees), iga tema mängleva ja hüpleva liigutuse peale küll ehmatas ja jälgis pingsalt eemalt. Kuigi ma ei plaaninud väikest veel samal päeval üldse puurist välja lastagi siis Loki käitumist ma tunnen ja oskan jälgida, et julgesin teda juba mitme tunni pärast siiski  välja lasta. Alguses jälgis Loki eemalt (sh ma olin Lokiga, mitte kassipojaga, et armukadestust vältida) ja ka kassipoeg mängis teistega, kuid mingi aja pärast juba panid ninad kokku.

Mõned korrad on juhtunud, et Loki kõhiseb ta peale (esimene kord kui ta sõi ja väike teda tüütama läks; kui väike ta nurka ajas jne), mis ongi täiesti normaalne, sest nii peabki piirid väiksele ette näitama. Kuid kõik piirduski vaid sellega, Loki ei ajanud end turri, ei üritanud rünnata vmt. Seega kui olime kodus jätsime mõlemad kassid lahti, esimesed ööd veel jätsime puuri (kuna ma alahindasin tema mälu, suutlikust üles korrusele vetsu minna jmt), et anda ka Lokile olukorraga harjumisruumi. Järgmised ööd magasime all korrusel (et kasse jälgida) ja jätsime Dessa ööseks juba lahti. Ehk öösel ärkasingi selle peale, et mingi hetk läksid kassid ise üles mängima. Kuigi tal oli puuris liivakast ja panin alumisele korrusele ka suurema kassivetsu siis avastasime, et ta oskas täiesti üle korrusele liivakasti minna (Loki vetsu) ehk selge, ei pea all korrusel magama, vaid kassil maja, vetsude, kausside jmt asukohad selged.




Ja kuidagi täpselt nii lihtsalt läkski. Kui alguses hoidsid natukene üksteisest eemale või Loki hoidis distansi siis ei ühtegi kähmlust vmt ei olegi olnud. Paar kõhisemist ja kõik. Loki laseb tal enda kausist süüa, enda vetsus käia (st ei ole probleeme tekkinud), saavad koos lähedal ühes voodis magatud, õpivad koos mängima jne. Kui alguses oli mäng pigem tagaajamine, seejärel nägi mäng välja midagi sellist, et Loki üritab Dessat näksata ja Dessa siis põikles eemale (kuna ka Loki tuli meie juurde enne kaht kuud siis tal puudub suures osas teiste kassidega mängimise kogemus ja tema mäng ka meiega kipub olema naksamine), siis nüüd lõpuks hakkab mäng juba kasside mängu moodi välja nägema. Mängulist näksamist on ja eks nad peavad ise selgeks tegema, et kus on piirid ja valusaks läheb (miks on just oluline, et kassipoegi liiga noorelt ema juurest ja teistest õdedest-vendadest ei lahutataks). Kõrvaltvaadates igatahes tundub see mäng ja näksamine õrnem kui minuga mängides.

Kuigi nad siiani saavad justkui ideaalselt läbi siis hetkel veel mõtlen ja jälgin, et mis tööpäevadeks saab kui 8+h päeva kodust ära olen. Kas julgen lahti jätta mõlemad või jätan Dessa alumise korruse vets-vannituppa, kus tal jääb siis piisavalt sirutus ja mänguruumi.


See siis meie teise kassi võtmise kogemus, kuigi iga kogemus on erinev siis ehk kedagi julgustab! Ma olin vaimselt valmis kuude pikkuseks kasside lepitamisek, üksteisest lahutamiseks, märgistamisteks jne ja samal ajal mõtlesin, et millesse ma end mässin ja kas olen ikka kindel, et kas saan hakkama. Siis ausaltöelda nüüd hetkel ma õnnelikum olla ei saakski! Erinevalt meie iseloomukast isepäisest isakassist Lokist, sai Dessast, kes varjukas küll kõhises, täielik inimlemb ja nurrumootor (millest küll võib välja kasvada). Mis meie puhul kindlasti abiks oli oli see, et Lokil puudus (negatiivne) kogemus teiste kassidega (ja ta on lõigatud) - paljud küll soovitavad enne proovida ja vaadata, kuidas kass teistega läbi saab, kuid tegelikkuses ei tähenda see üldse seda, et sõbranna kassiga läbisaav kass saaks läbi mõne teise kassiga ja vastupidi, kuid kui kass pole teise kassiga varasemalt kokku puutunud ja esimene kogemus peaks olema nt, et sõbranna kass ründab siis on suurem võimalus, et iga järgmise kohtuva kassiga võetakse kaitsepositsioon.


Samuti julgustan ka teiste pelglikke kassipoegade "vaimu" murdma, et ka neilgi oleks võimalus kodu saada! Meie näitel toimus suur muutus juba esimese tunnise süleshoidmisega, teine kord rahuneti kiiremini maha ja kolmas kord poeti käe eest peitu, aga lasti end sülle võtta. Kodus läks juba kiiremini, kui harjumine kodu ja teise kassiga oli tehtud siis sai vaikselt teda sülle võetud (kõige paremini mõjus siis kui ta väsinud oli mängimisest) ja paari päevaga tuli ta juba ise õhtuti sülle lähedust otsima.


Ma ei saa väita, et need mõjusid ja, et need ka teistel mõjuks, kuid mida esimesel tutvustamisel jälgida või teha ning mis meid võis aidata:

- Feliway friends, võib tunduda kulukas väljaminek, aga ennetamine on kergem kui probleemide lahendamine, seega difuuser päev(ad) enne kassi kojutoomist juba seina panna. Sain aru, et annab välja sama hormooni, mis kassiema(?) ehk sisuliselt justkui tekib neile ühest pesakonnast olemise efekti
- Neutraalsel pinnal tutvustamine (mida meie ei teinud, täiskasvanud kassidega oleks see pigem olulisem - kassid on väga territoriaalsed ja kaitsevad oma kodu)
-  Lõhnadega harjumine (oluline jälle täiskasvanud kasside puhul) - võimalusel tuleks kasse enne kokku laskmist üksteise lõhnadega harjutada. Eriti hea on kui enne kojutoomist saaks nende lõhnu vahetada, st nt panna ühe koju üks rätik, teise juurde teine - et nad teeks enda lõhna juurde ja siis vahetada. Võib aidata ka enne koju toomist kassi pesemine, et lõhn eemaldada ja siis teise kassi nt pleediga uus kass üle hõõruda. Meie siis nö kasutasime varianti kassipoeg tuua vana kassi kotiga ja vana kassi pleedide ja pesaga olevasse puuri panna ehk tema enda lõhn domineeris
- Tutvustada uut kassi vanale ilma kaklemisvõimaluseta (ehk puur) - meie puhul toimis siis see, et tõstsime kassi alguses transpordikotiga põrandale, kus vana kass sai selle üle nuusutada ja esimese tutvumise teha ja seejärel temalõhnalisse puuri. Kass sai aru, et väike on seal kinni ehk ei saa teda rünnata ja ta sai omas tempos harjuda ja jälgida, minna nii lähedale kui soovis ja nuusutada, vajadusel taganeda
- Lasta ihtsalt olemasoluga harjuda - seoses puuris olekuga ehk vana kass sai harjuda uue kassi olemasoluga, tema lõhnadega kodus ilma, et oleks pidanud kartma, et ta toas kuskil varitseb, käib sabas, võtab tema kohti ära vmt.
- Võimalusel uut kassi ehk pigem mitte ise nunnutada, vaid tegeleda ju vana kassiga. Et mitte anda põhjust armukadeduseks ja mitte jätta tähelepanuta.
- Luua neile hea keskkond eraldi - mõlema kassiga samal ajal mängimine. Söötmine, maiuste pakkumine. Ehk lihtsalt harjutamine olemasoluga positiivsed võtmes.
- Lasta ise loomadel tutvuda omas tempos - kindlasti mitte võtta kassid sülle ja neid süles või põrandal sunniviisiliselt kokku toppida, või üht kassi puuri juurde vedada ja "tutvuma sundida"
- Jälgida! Jälgida nii kassi kehakeelt (et ei oleks soovi rünnata - sellisel juhul on pigem liiga vara kasse vabalt kokku lasta ja pigem veel harjutada neid üksteise olemasolu ja lõhnadega). Vanale kassile peab jääma tema territoorium ja võimalus peituda ja taganeda, jälgida, et uus kass ei läheks kohe vana kassi kausist sööma või teda söömise ajal segama. Vanem kass või peljata nt uue kassi (vabalt liikumise ajal) minna sööma või vetsu. Võimaldada kindlasti talle võimalus olla eraldi, süüa eraldi  - näiteks kõrgemal tasapinnal vmt. Jälgida ka reaalselt, et kass saab vetsus käia/süüa.

2 kommentaari

  1. Paistab jah, et kõige õigem on lasta loomadel omas tempos harjuda nii, et mõlemal poolel võimalus soovi korral eemale tõmbuda aga mitte võimalus karvupidi kokku minna. Kui tõime kassipoja, panime ta eraldi tuppa, uks lahti aga vahel värav kust koerad üle ei saanud. Paar päeva nuuskisid ja tutvusid. Varsti hakkas kiisu ise üle ronima ja tagasi turvalisse kohta kui nii tundis. Nädala lõpuks võis värava ära võtta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks nii ole jah. Koerte kassidega on natuke keerulisem olnud, kuna koerad on ilmselt kassidega õues kokku puutunud ja kel veres "taga ajada" siis on keerulisem, aga kunagi mitte võimatu. Me küll kunagi tädikassiga vanemat kassi üritasime tutvustada kui ta alles kassipoeg oli, nende kogus ja kass kaitses ja kõhises, et ei hakanud sisse minema (ja sundima) - oleks tookord ehk ka sundinud kasse tutvuma oleks võibolla ka seekordne reaktsioon kassile teine olnud. Sundida ei tasu ja loomad on enamus iseloomult üpriski uudishimulikud, et küll kohanevad ja proovivad omas tempos ise tutvust teha kui tunnevad, et ümbruskond on turvaline :)

      Kustuta