Uue kodu lugu

Olen natuke rohkem eemal olnud, sest nagu pealkirjast aru saab, ostsime endale uue kodu, oma kodu - oma maja. Ütleks nii, et 2020 alguses (2019 lõpus) kui võtsin uue aasta eesmärgiks "oma koju" ei osanud koroonakriisi ju keegi ette näha. Käisime kohe aasta alguses erinevaid maju vaatamas - linnast kaugemal, ühekordseid, ridaelamuid jne, kuid meie südame võitis üks uus linnapiiril asuv kahekordne puitmaja. Ma tunnen korraga, et elan linnas (nii linnapiiril kui olla saab ja saan ka linnaliinibussiga linna), metsas (kahes küljes asub hetkel kaasik, hetkel kõrvalkruntidel naabreid ei ole) ja samal ajal meenutab see kõik mulle külaelu lapsepõlvest. Asun hetkel ühe sissepääsuga tupiktee tupiktänavas, ümberringi palju maju, mil pole veel piirdeaedu, palju lapsi, inimesed julgevad asju hoida hoovis, palju kõrgeid puid, põõsaid, lilli ja linnulaul. Hoovis käivad kitsed, rebased... Minu jaoks idüll...





Kuigi ka meie jaoks oli kahtlus suur, kas hetkel laenu võtta, kuna pangad muutsid oma vastuseid päevapealt, kodupank oleks laenu andnud, kuid vaadati iga pisiasja ja tingimusi muudeti, asi venis - sel hetkel kui nad helistasid, et öelda, et neil head uudiseid elasime majas juba. Teine pank, kellega alguses suhtlus sujus ilmselt ei süvenenudki enam, kuna mittesaamise põhjuseks enam lollimat ja mittesüvenenumat vastust ei saanud anda ja ütles, et räägime pärast kriisi. Teised ütlesid ka, et vaatame pärast kriisi, kuid kuna meil maja käes siis võite isegi arvata, et üks ilus kindel jah, seejuures parimail tingimustel kui oleksime osanud kordagi oodata meile tuli!

Seni kuni notaris polnud käidud ja võtmeid käes ei julgenud ma väga midagi loota ja enda lootusi anda. Mingi päev helistad notar, et selle jaoks, et me ka tulevikus koju saaksime tuleb seada teeservituut, kuna selleks, et meie (ja veel umbes 50 majapidamist) koju saaksid (tuleviku plaanid küll näevad ette teise suure teega kokku viimist). Ütleks nii, et mitte kellelgi, kes seal piirkonnas elavad ei olnud seda teeservituuti seatud, mis tõmbas korra piduri peale - ehk ei saagi... Kuid majas me oleme!



Igasugu muid möödaminekuid tuli ikka ette, kus alguses väikese katastrinumbri vea tõttu ei saanud ma üldse omanikuks. Siis tuli järjest läbi võtta kõik kohustuslikud sammud - võrguteenus, elektripakkuja, prügivedu, postiteenus. Kas ostad või rendid prügikasti, ostad prügifirmalt või mujalt, prügifirmasse ise ei saa prügikasti järgi minna - kojuvedu 45€, mis peaaegu prügikasti hind - seejärel tellisime ehituspoest ja saime ilma puuduva jupita (mis küll saadeti väga kiirelt ja suurepärase teenindusega järgi). Teadmine, et postkasti asukoht ja paigaldamine on vaja postifirmaga kooskõlastada, postkastidele on kindlad miinimumsuuruse nõuded jne. Uue ahju saime kohe garantiiremonti viia, kuna ventilaator tegi sellist häält nagu ajaks kivi seal edasi tagasi (õnneks piisaks reguleerimisest ja saime nädalaga tagasi). Lisaks erinevad kodukindlustused, elukindlustused, koduvalve... Tegemist oli korraga nii palju, uut infot tuli niipalju peale, kuid samas hoolimata mõnedest kaigastest kodarates oli elevus suur... Mu iseloom on selline, et ega ma seda elevust ja õnne välja ei näita - kuid peamine tunne oli lihtsalt rahulolu.




Mõtlesin alguses ka, et kindlasti teen sisustuspostitusi, kuid jah - algse kolimise võlu, kus esimesel päeval ostsin diivani ja madratsi, servant oli hiljuti tellitud, üks söögilaud oli olemas, tellisin külmkapi-ahju ja pesumasin-kuivati, et kõik esmane oleks olemas. Ja siis vaikselt tuleb natuke juurde  - söögitoolid, õuemööbel jne. Kööki pole endiselt (kui mitte ahjukappi ja eraldi lauapliiti ja kraanikaussi kapiga köögiks lugeda). Kui kõik esmane olemas siis muu nõuab aega ja raha ja tuleb tasapisi... Sel majal olid omad plussid ja puudused, kuid leidsime, et kõik puudused suudame ise eemaldada. Puuduseks siis nimetan tehnoruumi-panipaiga puudumist ehk esimeses järjekorras alustasime kuuri ehitust, et kusagil oleks jalgrattaid hoida - teine "suurem puudus" on see, et sauna pole - see on nüüd kaugema tuleviku plaan, et ehitame kunagi eraldi saunamaja hoovile.


Nagu ikka oma blogis, ma kindlasti jagan ka edaspidi mis mind rõõmustab ja insipireerib. Piltidega ma ei tea kuidas saab... Kuna peamiselt köögikappide-pindade puuduse tõttu on kõik pilla-palla ja mitte neis kohtades, kus ma tahaks. Servant mängib köögikappide rolli, pooled nõud-maitseained on teises toas kastidega seina ääres. Garderoobisüsteemi panin kokku jyski soodsaimatest riiulitest, et ajutiselt riideid üles leiaks - kleidid on ikka veel kastis, kotid teises toas põrandal. Madrats põrandal (aga mitte ehk kauaks!). Telekas põrandal - tahaks nii telekalauda kui tegelikult ka uut telekat, kuid vaatasin ka projektoreid... Vann on puudu! Ahjaa, kraanikausid ka vannitubades - kuigi vannitoa kapid/komplektid juba välja valitud.



Kindlasti on mul nüüd vaja valmistada veel taimekastid, kompostikast, kuurile ümberringi miniterrass, kassile voodi (ära küsi, lihtsalt tahan), söögilaud tahab veel kihti õli ja kihti valget värvi peale, aga otseloomulikult ei teinud ma enne pilti, et pärast tulemust näidata... Igatahes imeline suvi alaku! Esimene aasta üle pika aja, kus suvel ei olegi tahtmist kuskile (reisile) minna, nii hea mõelda, et omas kodus on nii hea ja lõpuks on taas see aeg kui saab otse uksest välja paljajalu murule minna.



4 kommentaari

  1. Oi kitseke, kui armas.
    Kass ka õues käib? Et kui rebased hoovis käivad...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kass käib õues ainult koos meiega ja traksidega, igapäevaselt ei käi, kuid vahepeal hoovis jalutame. Ma ei riski teda "õuekassiks" lubada, kuigi naabritel siin kassid küll on õues ja autoliiklust vähe, siis liiga kiindunud, et julgeks riskida, et autoalla jääb või jah, rebastele hambu.

      Kustuta
  2. Palju õnne! Ootan huviga juba edasisi postitusi maja kohta. Kas nüüd on siis oodata ka pisiperet? ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Plaani-plaani pole veel võtnud, et just nüüd kohe, aga ilmselt lähima paari aasta plaani kuulub kindlasti.

      Kustuta