Mõttest kolme uue kõrvaauguni

Kes instas jälgivad on juba kindlasti näinud, et tegin natukene aega tagasi kolm uut kõrvaauku ja enamuse jaoks tuli see ootamatult - ehk ma pole sellest kunagi rääkinud. [Sõna kõrvaauk kõlab nii valesti, aga on üldkasutatav, las ta siis olla.]  Varasemalt oli mul siis olemas mõlemas kõrvas lestas kaks auku - teisele poole siis ka kaks jäi, juurde ei teinud paremale. Paljud isegi ei teadnud, et mul teised augud olid, kuna 99% ajast ei ole ma teistes aukudes midagi kandnud ja umbes 75% ajast ei kandnud ka esimestes midagi.

Aus olles siis ma vist väga polnudki kunagi selle peale mõelnud,et peaks midagi juurde tegema, vaid tuligi täiesti "lambist" tahtmine peale, natuke (loe: päeva) oma peas kaalusin ja otsustasin teha. Kerge mõte, ehk vaatasin teisi kellel oli ja pidasin seda ilusaks, on peas olnud ehk kuu, mõttest, et oo võiks endale ka teha läks teostamiseni umbes viis päeva. Samas eelmised aukude puhul läks mõttest teostamiseni vist 10minutit, esimesed kunagi Jõgeval Kaubahallis, kus tuli tahtmine ja kohe tegemiseni ja teised Tartus Raekojaplatsil samuti uitmõttena). Lisaks nendele on siis mul kunagi olnud ka salaja tehtud keeleneet ja nabaneet (siiani auk, ehet enam väga ei kanna.


Väga ootamatult see nüüd kellelegi, kes mind tunneb ilmselt ei tulnud, kuna mulle on alati meeldinud needid ja tatoveeringud. Päris noorest peale olen igatsenud ninaneeti, aga ei ole kunagi selle tegemiseni jõudnud ja enam ilmselt ei jõua ka. Tunnen end selle jaoks liiga "vanana". Samas kõrva aukude tegemine tundus täpselt selline, mida on hea lihtne peita (st juustega) ja ei muuda (töist) tõsiseltvõetavust. Neid on lihtne välja kanda nii piduliku kleidiga kui samas näiteks tagi ja ketsidega.

Plaan korraga kolm teha tundus silmale kõige ilusam (endal olid olemas kaks alumist kõrvalestal) ehk juurde tegin alumise kolmanda ja kaks helixit. Valisin kivikestega ehted ja alguses oli väga blingbling tunne, aga nüüd olen harjunud. Umbes kahe kuu pärast tegemisest võib mõelda ka neetide vahetamisele (tahaks üles helixile panna pisema täpi ja alumisele ilmselt rõnga).

Kolm korraga teha tundus mõistlik, sest kui on valus selle poole peal magada siis las läheb see aeg juba korraga mööda. Tegemine oli vaid korraks valus, täiesti talutav - valus ei olnud, pigem kuumav. Järgmisel päeval polnud tundagi, et midagi oleks teisiti - ei mingit niisama valu ega pakitustunnet - valus oli vaid ikka tugevalt vastu minnes ja vasakul küljel magamine oli ärritamise mõttes välistatud.


Esimene nädal (ma täpselt päevi ei mäleta) möödus valutult. Mingi hetk öösel tundsin kuidas helixite juurest pakitses ja tuikas ja ka terve tööpäeva ja oli natuke punetav - ma ise arvan, et suutsin ikkagi kuidagi ärritada või liialt näppida. Seejärel otsustasin igaks juhuks mitte kannatada, vaid määrisin kõrva braunovidon salviga kokku (oli kodus olemas), mille järgselt juba järgmisel hommikul oli kõrv vähem valusam. Seejärel ostsin apteegist ka asepti ja kasutasin seda ja umbes kahe päevaga on kõrv jälle olnud täiesti valutu ja ilus. Samuti väldin kõrva näppimist ja rõnga keerutamist - las olla rahus. Muidugi suudavad sinna juuksed kinni jääda ja tööl suutsin teibirulli pikki kõrva kukutada, aga siiani tundub, et on ülihästi paranenud.

Sain küll tegijalt kaasa ka spetsiaalse puhastusvahendi, aga too pigem eemaldab mustust ja aitab parandada, kuid et aitab põletikku vältida. Helixid ise võivad parenda ka kuus kuud.

Alumine kolmas on põhimõtteliselt tegemisest peale täiesti valutu olnud ja oleks seal nagu terve elu olnud. Huvitav on ka see, et ei ole kordagi märganud, et augud oleks koevedelikku välja ajanud, kuskile ümber mingeid korpasid tekitanud jne. Et tundub, et paranevad väga hästi  - selles osas usun, et kolme korraga tegemine oli täiesti õigustatud ja hea lahendus. Hetkel on tegemisest kaks nädalat möödas ja saan juba ilusasti vasaku külje peal magada.

Igatahes ma täielikult jumaldan oma uusi kõrvaauke ja kogu seda kompotti kokku - nii tagasihoidlikult (kui nende bling neetidega hetkel olla saab) efektne. 



1 kommentaar