Turud + kauplemine
Turud olid minu jaoks kõige meeldejäävamad, kuna nad olid lihtsalt niiii teistsugused. Need kohalikud tooted, vürtsid, seebid, õlid, kreemid, nahktooted, kingad, särgid, vaibad, sallid, teekannud, teed, keraamika jne. Mul ei saanud sellest kõigest lihtsalt küllalt. Midagi, mida kindlasti kogeda.

Ma olen kehv kaupleja ja lähtusime pigem sellest, et ostame asja siis kui see hind minu jaoks on vastu võetav. Päris paljud kauplejad on juba harjunud põhjamaade inimese temperamendiga, et neile kaubelda ei meeldi ja olid pannud ka hinnad välja või pakkusidki välja õiglase hinna (st samu tooteid oli müügil teiste linnade turgudel ja siis uurisime hindu või olid hinnas väljas ja üldiselt need klappisid, st ei pakutud esimese asjana 50% suuremat hinda). Kaubelda sai nendega väga lihtsasti juhul kui toode on näiteks 120 dirhamit ja sul 100 dirhamine. Või näiteks kaks-kolm asja lähevad 120 dirhamit ja sul 100, et siis saab küsida, et kas saaks kõik kolm selle hinnaga või küsida, et kui ma võtan selle, selle ja selle, et mis siis hinnaks tuleb.

Ma kindlasti soovitan hoida rahakoti vahel võimalikult väikseid rahatähti, kuna meil oli mitu korda, kus väiksem rahatäht oli nt 200 dirhamine ja siis hinnaks öeldi näiteks 180 dirhamit. Endal tekib nõme tunne, et kaupled alla ja siis maksad ikka selle suurema tähega (eriti kui vahe tegelikult 2 eurot) - üldiselt nad andsid ilusasti raha tagasi ja nii mitmedki korrad, me ise ütlesime, et jätke endale. Näiteks kui oli vaja tagasi anda 30 dirhamit, 20 oli anda ja 10 oleks pidanud vahetama siis ei hakka seda 10 dirhamit tagasi ootama jmt juhud.

Marrakechi turg oli selles suhtes kõige "turistikam" turg ja tegelt ka linn, kuna seal tõesti tundus olevat eesmärk turistidel rohkem raha kätte saada. "See on see turg" kus on tõesti kõikjal "maotaltsutajaid", kostümeeritud inimesed, kes siis oma etteastaete ja piltide eest raha küsivad jne. Kuid see kõik oli välditav, kui jääda ei juurde ja sealt kiiresti ka mööda jalutada, kui aga jääd sinna uudistama võid kindel olla, et madu sulle ka kaela pannakse või pilte tegema siis pärast poseerimist ka pildi eest raha küsitakse (see on seal tegelikult kõikjal tavaline, kui keegi on vaeva näinud st pannud end traditsioonilisse riietusse või kohalikud karjused, kes kitsed argaaniapuu otsa ajanud siis eeldavad ka selle eest tasu kui neid pildistad).

Sõbralikkus 
Marokolased on väga sõbralikud ja jutukad. Aga selle kõige juures on suur aga, et väga raske on aru saada, kas inimene on sõbralik niisama või ta näeb sinus kõndivat rahakotti. Näiteks kui turul hakkab keegi sinuga rääkima siis alustab ta juttu, et oo, kust pärit oled ja kui vestlema jääb siis kutsubki viisakalt sind juba oma boksi ja järgmisel hetkel juba tutvustab ja näitab kõike. Olenevalt siis inimesest, kes jätab ostmata, aga paljudel tunnevad end selles olukorras siiski kohustatuna justkui midagi ostma ja selle peale nad välja lähevadki.

Samuti näiteks kogesime ka ise seda, et linnupargis tuli meie juurde mees, kes tutvustas end omanikuga, jalutab pargis kaasa ja räägib asjadest ning siis hakkab, et teate, siin on üks ajutine turg, et nad on kõrbest ainult täna siia tulnud. Ütlebki ise, et ma raha ei taha, aga nõus nt turule või kellegi boksi juhatama ja siis järgmine hetk juba sõber vastas, kes kõike pähe üritab määrida. Ise veel rõhutavad, et kohustust osta pole, aga see vaev, mida nad näevad tekitab endale teistsuguse tunde.

Ma olin enne piisavalt palju uurinud ja üldiselt teadsin kõiki neid võtteid, mida peal üritati kasutada ja kasutati, et meie õnneks juhtisime olukorda ja ise valisime, et kas läheme kaasa või ei. Nad teavad väga hästi, mis toimib ja turistile, näiteks Marrakechis südalinnas kitsastel tänavatel kui Riadi otsisime siis sõitsime ühest parklast mööda ja pidime just paremale kitsasse tänavasse keerama. Kohalik küsis kohe, et kuhu lähete, et siit on tee kinni ja siia ei või - no ehmatab ikka turisti ära eriti kui sellises kaoses liikluses oled ja sõidad gpsi järgi ja peaks suht ainus tee olema, kust oma ööbimise juurde saab. Siis ilusasti viisakalt küsitakse, et kuhu lähed ja et jaa, ma tean küll, et kuidas sinna saab ja ma juhatan - seejärel oli sõber motikaga ees, tüüp hüppab peale ja ütleb, et sõitke meie järgi. Kuigi ma teadsin täpselt, mis toimub ja teadsin, et sellele järgneb raha küsimine siis seekord läksime me nende "õnge" kuna gpsis me ei suutnud oma ööbimispaiga tänavat leida (pärast avastasime siis, et kirjutati teisiti) ja sihtkohaks oli märgitud lähim kõrvaltänav, mis leidsime ja meil polnud tegelikult aimugi, kus meie riad on ja me asusime pea 10 miljoninise elanikuga linna kõige rahvarohkematel ja elavama liiklusega ja turistega kohas... Isegi kui meil oleks aega olnud gpsi järgi seda kohta otsida seal siis tegelikkuses bookingus märgitud parkimise olemasolu tähendaski ei tea, mida. Meie "õnneks" olevat me olnud Marrakechi südalinnas turupäeal ja päeval kui mošeesse said kõik tasuta sisse - ehk kõige rahvarohkem päev, mis seal oleks saanud olla. Parkimiskoha saime me sisuliselt koha oma ööbimiskohast ümber nurga mošee ukse ette ja see leiti meile ka nii, et kohalikud müüsid seal mingit kraami ja meie jaoks tõstsid oma kraami eemale ja tegid spetsiaalselt meile ruumi. Ja ma ei näinud küll seal mitte kuskil mitte ühtegi teist kohta, kuhu me oleksime saanud parkida. Ja meid viidi ka täpselt meie riadi uks ette - jah, me maksime neile küsitud hinda nii parkimise kui juhendamise eest, mis oli tegelikkuses üle mõistuse kallis ja natuke vaidlesime nendega, aga ilma nendeta me oleks seal ilmselt ka hulluks läinud. Seega mitte kunagi enam mõtet, et kui kaaslane autoga sõita ei taha, et sõidame otse südalinna, et siis hea edasi jala ringi käia.

Tegelikult on inimesed väga sõbralikud ja jutukad, meie jaoks on see võõras kui keegi juurde astub või eemalt kutsub, siis tegelikkuses enamus pole ühtestki otsast pealetükkivad. Kuna see inimeste kutsumine kuulub näiteks turu ja nende müügitaktika juurde ei saa seda pahaks panna, kuna lihtsast pearaputusest saadi aru ja peale ei käidud. Küll aga olid inimesed silmnähtavalt rõõmsad ja pakkusid abi, kui said või tundus, et võiks vajada, söögikohast toodi lahkudes mulle roos jne.

Mida osta
Mida Marokost kindlasti kaasa osta on erinevad argaaniaõlitooted (Agadiri Argaaniaõli tehas on näiteks külastamiseks tasuta, seal saab kohe ka tooteid kaasa osta ja neil hinnad juures). Neid müüakse kõikjal - tehastes, teede ääres, turgudel, tänavatel, aga ka poodides (näiteks suures meie Prisma taolises Marjane poes).


Vürtsid! Erinevad vürtsid ja maitseained on seal kõikjal saadaval ja väga heade hindadega. Nii need, mis meil laialdaselt kasutusel kui ka kohalikke segusid.

Tee! Maroko tee, ja mitte ainult münditee, on fantastiline ja pika ajalooga, et kindlasti soovitan ära proovida ja teed endale kaasa osta. Saab osta nii lahtisena näiteks turult kui siis ka kohalikku teed poest. Samuti ühe tee joomise juurde kuulub ka teekann ja teeserviisid on seal uhked. Kohalikke teekanne müüakse kõikjal, samuti aluskandikuid ja ilusaid teeklaase.



Nahast tooted - nahk ja nahatöötlemine on Marokos väga levinud ja seetõttu müüakse turgudel väga hea hinnaga nahast tooteid - kotte, rahakotte, jalanõusid, tumbasid (ostad tühja nahast tumba, mis on päris kerge, ise täidad).


Vaibad - Maroko vaibad on fantastiliselt ilusad, ajalooga, aga ka kallid ja rasked. Kui aga võimalusi ja raha on siis miks mitte, enamus müüjaid pakivad vaiba pisikeseks nutsakaks, kuid mõned pakuvad ka võimalust see postiga sihtriiki saata.



Keraamika - erinevat keraamikat on kõikjal müügil. On väga ilusa mustriga kausse, taldrikuid, seinataldrikuid kui väga hea hinnaga klassikalisi tagine potte. Näiteks üks pott, mis mahutab 2 inimese toidu maksab u 20 eurot ja kaalub ca 1 kg ja mahub pagasisse, mujal poodidest, kus uurisin müüakse tagine pottr 50+euroga, pigem sinna 80 euro kanti. Kannatab gaasipliiti, grilli, lõket kui ahjus kasutamist.

Sallid ja riided - kõikjal müüakse erinevaid salle, klassikalisi kui mustrilisi (sh traditsioonilisi). Iga üks leiab endale miskit, kas siis mustri, värvuse, materjali, kuju või hinna poolest. Samuti müüakse väga ilusaid traditsioonilisi riideid, sh särke ja kleite, mis on täiesti kantavad ka meil st ei ole liiga islamiusulise kuuluvuse välimusega.

Väiksemat pudi-padi ja suveniire müüakse kõikjal. On erinevaid tagine miniversioone, maitseainetopse, mustrilisi kotikesi, võtmehoidjaid, külmkapimagneteid, ehteid. Sellega seoses tuli meelde, et Marokos müüakse väga palju ja ilusaid hõbe- ja kuldehteid - ma ise neist ei huvitanud ja hinnaklassi ei tea, kuna nii palju kui ise enne eeltööd tegin siis hoiatati nende kvaliteedi eest ja lihtne pidi olema nendega petta saada.




Kokkuvõte
Ma proovisin rääkida reisist nii nagu see oli ja tuua välja just neid kohti, mida ma ise tundsin, et enne reisi ei teadnud ja oleks tahtnud teada, kuid ei leidnud infot (eesti keeles eriti) ja mis võib kasulikuks osutuda. See ja niipalju Marokot kui meie jõudsime läbida oli väga eriilmeline, kus tõesti liiklus on kaotooline, on prügi ja haisvaid kohti, kuid selle kõige juures niiiiii palju ilusat alustades kohtadest lõpetades inimestega. Ehk selle ilu nägemiseks peaks minema lahtise meelega kogema, mitte eesmärgiga basseini ääres peesitada ja kokteile juua. Seal saab seda ka muidugi teha, päike on seal super, on samuti uhkeid hotelle suurte basseinide, liumägedega lastele ja joogaga ja jõusaalidega, aga kui eesmärk on basseini ääres päevitada siis selliseid kohti leiab ka lähemalt, lühema lennureisiga ja odavamalt.

Siirast sõbralikkust, kus uuriti, et kuidas läheb, kust pärit olete, näidati suunda, aidati parkida või manööverdada jmt, kus tõesti ei tahetud vastu mitte midagi oli väga palju! Kohalikud on väga väga toredad ja natuke on kahju, et nii tagasihoidlik olen ja nende sõbralikkus justkui ehmatav on või peas vasardabki küsimus, et kas tema nii ongi sõbralik või näeb mus rahakotti. Riadi omanik oli ainus kohalik kellega ma kauemaks jutustama jäima, sest ta pani meid lihtsalt alla korrusele istuma, pakkus pähkleid ja teed, pani meid ankeete täitma, käis uuris, kust päris oleme, rääkis riadist, endast, oma päritolust, pakkus võimalusi kõrbesse minekuks ja võttis suure kaardi ja näitas meile Marrakechi vaatamisväärsusi kuhu peaksime lühikese aja jooksul seal minema ja võttis väikese kaardi ja joonistas kõik sinna, et kus meie asume, kus miski asub, et kuhu jalutuskäigu kaugusel minna ja andis ka enda numbri, et kui ära eksime vmt. Ja alles seejärel juhatas meid meie tuppa. Õhtul siis soovitas meile söögikohta ja hommikul tehti meile riadi katusele hommikusöögilaud. See on see, mida ma tegelikult ise ka kujutan ette, et kui käin ja reisin siis kogen kohalikku elu, uurin ja saan teada, aga raske on endal sattuda sellise jutusoone peale võõrastega. Agadiris kohtasime ka üht meest, kes oli hotelliomanik, aga jalutas ringi ja ootas kedagi, siis ta ka ajas juttu, rääkis oma naisest ja lastest, soovitas kuhu minna ja näitas teed, pärast korra põrkasime uuesti kokku ja siis juhatas meid niisama argaaniaõli tehasesse. Turu lähedal jalutades nii turu poole kui tagasi samuti nii mitmed kohalikud lihtsalt mööda kõndides, ka küsimata kuhu läheme näitasid meile teed, et turg on sealpool. Eestis on võõras, et keegi küsimata juurde jutustama tuleb või abi pakkuma ja teed näitama, nende jaoks on see nii tavaline.

Mis mu soovitus on on see, et kui juhtute minema näiteks samuti paketireisiga või plaanite ühte linna minna siis käige võimalusel rohkem. Kõik linnad ja kogemused olid nii eriilmelised ja kõige Marokolikum neist minu jaoks oli Marrakech. Ainult Agadiris viibimine jätaks Marokost väga teistsuguse mulje kui see, milline see riik tegelikult on. Agadirist väljas on näha ka tegelikku kohalikku eluolu - maatöid, maamaju, loomapidamisi-karjatamist jmt.

Agadiris ei saa sellest aru, aga ringi liikudes on näha, et vaesust seal ikka oli, kerjuseid ka nii vanu kui lapsi ja seda kõikjal. Teeääres olid mõned majad vanemad ja lagunenumad kui teised, aga kohalikud ise tundusid (ma ei tea, mis tegelikult on) oma eluoluga rahul olevat ja seal oli näha seda mõtteviisi, et meil on raha, aga neil on aeg.

Minu jaoks tundub Maroko tundub väga võimas ja pigem heal järel olev riik, kus mul oli turistina väga turvaline ja hea (loe: oodatud) olla. Olles Aafrika mandril siis mineviku tihedate seoste tõttu nii Prantsusmaa kui Hispaaniaga on see riik pigem Euroopalik ja vaadates pooleliolevaid ja uuemaid ehitusi siis pigem just suunduvad nad Euroopalikuma riigi välimuse poole ka oma uute ehitistega.

Sattusime nii mõnigi kord kõrvalisematesse kitsamatele tänavatele jalutama, kus avastad üks hetk end ainsa turistina kohalikke seas, kes kõik on ka usukohaselt riides siis ei vaatanud keegi viltu. Ei tekkinud ka olukorda, kus turul meeletult rahvarohkes kohas keegi oleks üritanud midagi varastada - eks natuke õnn, et lohakaks ei tasu muutuda, aga nii usklikus riigis on see ka päris suur patt. Samuti on seal nii palju erinevaid politseisid, kes kas seisavad kusagil, patrullivad jalgsi või autotega, et tegu on kindlasti ühe turvalisema islamiriigiga turisti jaoks.

Mida veel teada? Mmm... wifit oli küll paljudes kohtades, kuid tihti pigem parooliga ja mitte kõige parem. Kuna Maroko on ikkagi Aafrika riik ja ka islamiriik, siis avalikud vetsud on seal need nö kükitamisvetsud ja turul oli näha, et puhastamiseks anti kaasa ka ämber veega. Kuigi mul endal oli "hirm" selle ees natuke suur st olin ostnud kaasa ka nii niiskeid beebisalvrätte kui neid vetsuomasid, siis tegelikult ühtegi kükitamist vajavat vetsu polnud vaja külastada ja kõikides toidukohtades olid meile tuttavad veega vetsupotid ja paber olemas. Ainus, et tihti olid vetsud siiski mõeldud külastajatele.

Mul jäi kindlasti midagi rääkimata, eriti vaatamisväärsuste kohta (eriti kuna me väga selle eesmärgiga ringi ei käinudki, vaid jalutasime ja avastasime jooksvalt), aga tundub, et läheb maru pikaks, et tegin juba postituse pooleks. Kui midagi küsida on küsige!