Aasta kassiga (peaaegu)

Umbes 10. mail peaks meie kassike saama aastaseks ja juuli alguses saab aasta sellest, et kass on meie juures olnud. Mõtlesin, et panen väikese jutukese kirja ja vastaks ka küsimusele, et kuidas elu kassiga on erinenud sellest, mis ma eeldasin.



 
Ma olen suurema osa ajast kasvanud üles koertega. Kui olin pisike põnn siis olid küll maal kass (vist isegi kassid, ühte ma ei mäleta üldse, tean vaid piltidelt), teist mäletan juttudest ja oma lapsepõlve ahastust kui kass kodust eemale surema läks ja kuidas ma teda koju ootasin. Ma isegi ei mäleta kui vana ma siis olin. Kuid juba teadlikuma osa elust oli meil maal siiami laadne, kes küll suurema osa ajast päevaaeg kondas õues. Järgmised kogemused kassidega on pigem teistel külas käies ja see kui tädi kassi kahel suvel nii nädalajagu hoidmas käisin.


Kõik, kes plaanivad kassi võtta siis ma ütlen julgelt, et valmistusin hullemaks. Ütleks nii, et koertega (kutsikatega) on ikka tunduvalt rohkem muret, söödud jalatseid ja uksenuppe olnud. Kassi pahandused on siiani piirdunud ühe viskiklaasi ja viinapitsiga (muidugi ühtede sentimentaalsemate esemetega klaasvaramust teise poole jaoks) ning lillepottide maha ajamiste, lillepottides istumist ja sahtlite avamistega (et kõrsi saada).

Ainsad "ups" hädad juhtusid ka vist võtmisest esimese nädala jooksul, kus näiteks lillepott tundus ka väga vetsu moodi asi olevat. Tegelikult lahenes probleem väikese googeldamise järgi, kus probleemiks tundus olevat see, et ca kahekuusele kiisule olid kristallid liiga suured. Nii kui ostsime peene paakuva liiva valesse kohta häda tegemine ka lõppes.



Kõige suurem erinevus sellest, mis eeldasin oli see, et saan nurruva sülekassi :D Tegelikult on sinnani veel aega ja ma usun, et see kord ka tuleb, praegu käivad nurruhood vaid vahest öösiti peal kui tullakse mu kõrvale voodisse oma pleedi sõtkuma ja lutsutama. Kuid mingit süles pikutamist ei ole. Kuid sellest pole ka midagi, selle eest on meil ülimalt seltsiv kass, kes võõraste peale ei tee nägugi (eriti kuna kõik külalised alguses ju mängisid temaga õngega). Samuti saame me teda probleemideta kaasa võtta, tunni ajasel sõidul küll autos muutub veits paigalpüsimatuks, kuid külas käitub nii viisakalt kui võimalik. Isegi näiteks kahekordses majas, kus toa uks pole kinni püsib ta ilusti öösel meie juures ja ei lähe kollama. Lisaks sellele on meil kassiga ka vedanud kuna ta 95% ajast magab ka ise öösiti. Alguses tuli meiega koos õhtul magama ja ärkas meiega, kuid nüüd on ta pigem jäänud, kas suurde tuppa või põrandale magama (eks toas ole veits palav ka). Igatahes külas olles on ta kohe nagu omas teises kodus ja ei stressa ega põe üldse, käib ringi, tutvub, sööb isukalt, kasutab oma liivakasti jne.



Söök ja jook
Ning nagu mainitud, kuna meil kodus on palav (ühes suunas aknad, kus enamus ajast päike sisse paistab) siis läheb tuba hästi soojaks. Kuigi akendel on võrgud ees (ma nüüd ei tea, kas julgen päevaks ülevalt tuulutusse siiski jätta, vist ei) läheb toas siiski palavaks ja selle võrra joob kass rohkem vett ning seisva veega läheb kauss ka hästi ruttu ligaseks. Kuna kassi jaoks on vesi hästi oluline, eriti tubase, kuna looduses saab kass oma vajaliku veekoguse kätte loomadest (hiired, linnud) siis kassil ei ole väga instinkte joomas käia. Ning kuna kassitoit on tihti ka soolane, siis väga tihti just ka odava toidu tõttu on paljudel kassidel neeruhaigused, neerukivid ja tegelikult vaevlaevad veepuuduses. Seega otsustasime osta nö purskkaev-veekausi, mis mahutab 1 liiter vett, pidev ringlus hoiab vee jahedamana ning jooksev vesi peaks kassil ka tekitama suurema instinkti vett juua.






Ning söök. Ma otsustasin kohe ära, et kassi nende kõige odavamate söökidega toitma ei hakka - pärast on kassil kehv olla ja tagantjärgi ravi maksab kõige rohkem. Vabatahtlikult mingisugust gourmet, whiskasi jtm ei osta. Kohe kindlasti ei anna ma poe krõbinaid, vaid pigem vajadusel (näiteks reisides vmt) paar poekonservi miskit hullu ei tee. Ning kuna krõbinad on kassil pidevalt ees siis otsustasin, et krõbinad proovin osta alati võimalikult kvaliteetsed - ehk jälgin lihaprotsenti, et poleks teravilja jne (nt applaws, go!, carnilove jmt). Konserve ostan igasugused - odavamatest läheb carny (mis on lihaprotsendi ja hinna poolest minu arust heas tasakaalus), applaws, siis miskit mahepoest jne. Ehk tegelikult proovin võrdlemisi palju erinevaid asju anda, et ei tekiks ühest maitsest ja tootest tüdimust. Näiteks carnyt tellisin zooplusist suurema koguse ette ja kuna ta seda kõige rohkem on söönud, siis mingi hetk enam niiväga ei tahtnud. Seejärel ostsin kassile hoopis lõheõli ja oleme hetkel seda carny konservi alles peale pannud ja toit läheb kohe isukamalt. Samuti on lõheõli väga kasulikke vitamiinide allikas, paneb karva kinni ja läikima jne.

Ning, et ta ennast ka kassina saaks tunda annan talle ka toorest liha - näiteks kanaliha, on saanud ka lõhet, veiseliha jne. Kuid spetsiaalselt talle ostangi vahepeal kanafileed (mida siis ei tee väga väikesteks tükkideks, et saab ise närida) ja kanasüdameid. Südameid ta ikka sööb isuga. Eks ta saab sealt vitamiine kui ka vett. Üldjuhul ongi nii, et hommikul jälgin, et tal oleks päevaks ees krõbinad ja paneme portsu konservi. Töölt tulles annangi tihti siis talle, kas näiteks kanafileed või südameid, või siis nende puudumisel samuti konservi. Hetkel hoian ka vaheldust nii, et kui üks carny purk saab otsa siis järgmisena annan applawsi ja kui see saab otsa siis miskit muud. Kuna applawsi omad on pisemad, siis sealt piisab umbes 1 päevaks kui carny suurest purgist piisab umbes 2 päevaks või rohkemaks.

Iseloom
Oma iseloomult on ta aga jällegi meeletu kraageldis. Hoolimata sellest, et väiksena ja nüüdseks juba aasta on ta oma äkkrünnakute peale saanud veepritsiga karistada (mis talle ei meeldi), siis pole see hoogu üldse maha võtnud. Tavaline on see, et tüüp istub oma tunnelis ja mängib luurekat ja ootab, et mööda kõnniksid - siis hüppab, kas jala juurde ja paneb ühe ja siis teise käpaga pats-pats või kehvemal juhul siis hakkab hammustama. Samuti kui igav on siis tuleb näiteks diivanil minu juurde ja hammustab mind seljast ja siis jääb vaatama, et mis saab. Tema jaoks on see mäng, meie jaoks küll valus, kuid ta ei lähe selle ajal turri, kurjaks ega miskit - talle lihtsalt meeldibki jahtida ja eks tubase kassina on see tema jaoks mäng (nagu omavahel mängitakse) ja aitab energiat kulutada.

Seega meie aasta on ilusti läinud. Saime endale varjupaigast kassi, kes öösiti magab, pahandusi ei tee, on vaikne (ei ole mingit põhjuseta mjäugumist, pigem kuidagi jutustab kudrutades nagu tuvi). Lemmikmänguasjadeks on joogikõrred ja vatipulgad, vahest ka plastikust pudelikorgid. Koju tulles avastad, et kass on oma mänguasjad (ikka 3-5 tk) viinud omale toidukausi juurde ritta. Pahandustest kõige suurem ongi see, et ta arvab ennast vist lill olevat - mitte, et ta lilli isegi sööks (teeb seda ka), siis lemmik on lihtsalt aknalaual lillepotis istuda... Ahjaa, juhtmeid meeldib ka närida - mitte kõiki otseloomulikult, vaid neid, mis kuidagi ette jäävad - näiteks kui läpakaga diivanil istuda siis teab, et juhet närides saab kohe tähelepanu. Või kui tähelepanu vaja võib ju ka näiteks telekaotsa (lameekraan...) ronida. Või lillepotti. Või hammustada. :D  Aga need "pahandused" on juba justkui meil normaalne elu osa, lähed võtad lihtsalt kassi sülle või raputad veepritsi ja enamus ajast selle peale ka tegevus lõpetatakse.

Ning ehmatamise oleme ka kassile selgeks õpetanud. Ma olen seda teinud, et lähen uksetaga peitu ja eks ta peab ju ikka, kas järgi või luurama tulema ja siis on äge ju kassi vaikselt ehmatada nii, et ta jooksu paneb... No ükspäev ta igatahes läks ise magamistoa ukse taha ja kui ma tuppa astusin hüppas ta lihtsalt hooga välja... Ehmatasin küll :D Muidugi pool ajast peidab ta end kusagil kotttooli taga, paberkarbis, paberkotis või oma tunnelis, et kui soovin magamistoast vetsu minna siis enamus ajast pean arvestama, et kusagilt mulle jalga hüpatakse (mitte siis kallale, vaid just see, et antakse käpaga pats-pats).

Tegelikult on ta üldse üks nunnupall, kelle jookustuurid on vahepeal nii ägedad. Samuti hiilimised. Ning musitamised. Tänagi hommikul kui voodis pikutasin siis kass hiilis mind tükk aega ukseavas, siis järsku tuldi meeletu hoo ja hüppega voodisse, anti mulle musi (surubki oma ninnu vastu suud) ja pani järgmine hetk suure hooga teises suunas minema.


2 kommentaari

Anonüümne ütles ...

Kas ta diivanit ei kraabi? Küüsi lõikad?

Kissu ütles ...

Küüsi lõikan vastavalt vajadusele kui näen, et hakkavad liiga pikaks minema (eriti need viiendad vmt, mida ta ise ei kuluta). Konkreetselt lühikestena ei hoia.

Diivanit õnneks ei kraabi, kuid on lisaks kraapimispuule välja valinud kaks baaripukki (seljatoega), mille seljatuge siis käib kraapimas ja seda me väga pole keelanud ka. Kuigi uus diivan sai valitud välja kui kassisõbraliku kangaga (müüja sõnul ei tohiks küüsi väga kergelt niidi taha saada) siis tõsi, niite välja ei kisu, kuid joostes jäävad sellised tumedamad küünetriibud maha. Eelmises kotttooli postituses vist ka diivanil ühe kriipsu näha. Kui alguses oli ahastuses siis nüüd on ükskõik, ei jää tegelikult need kriipsud üldse silma :D

Küll aga käib ta voodis kraapimas, st kraabib tekiäärt, et teki alla saaks (õnneks ma siiani pole kordagi näinud, et oleks voodipesult niite välja kiskunud, eks kraabibki pigem ilma küünteta). Aga selle teki alla saamisega on see, et 90% kordadest on teki alla vaja, et mind hammustada :D

Kraapimispuu (maja) oli meil olemas juba enne kui kass koju tõi ja siis juba tõstsin ta sinna majapessa magama. Vist alguses mõned korrad näitasin kraapimispuul kraapimist ette (kuna vana diivan oli teistsuguse karedama-niidisema kangaga siis sealt alguses proovis) ja kuidagi kergelt on läinud see, et kraabib oma puul. Ei ole seda ka, et salaja kui meid pole diivanil kraabiks (vanu diivanipatju prooviks kraapida). Et tundub, et palju oleneb ka kangast, mis kassi nö kraapima kutsub.