Reaalsus

esmaspäev, juuli 03, 2017

Hästi raske ja valus on olla. Ei ole tegelikult õigeid sõnu, mida kirja panna. Enda kaitsmiseks ongi täpselt tahtmine mõelda, et halvad asjad juhtuvad halbade inimestega, kuid tegelikkuses on kõik ilmselt teisiti.

Mõned nädalad tagasi kui suri mu kõige esimene ja vanim koer 14-aastaselt, mõtlesin, et kirjutan mõned read surmast. Selleni ma ei jõudnud ja mida ma ei oleks ka halvimas õudusunenäos osanud oodata on see, et nädal hiljem sai mul isa surma. Praeguseks rohkem kui nädal tagasi kuid siiani on tunne, et see ei saa olla päriselt. Nii halvad asjad lihtsalt ei saa juhtuda.

Ma ei oska midagi mõelda, midagi öelda, midagi arvata. Ongi lihtsalt raske ja valus. Siiani ei taha endale tunnistada, et nüüd päriselt ongi asjad nii ja see päriselt juhtuski. Aju lihtsalt ei taha seda vastu võtta, ma ju alles rääkisin temaga, ta on ju kogu minu elu olemas olnud - nüüd enam pole...
Tahaks ikka mõelda, et halvad asjad ei juhtu heade inimestega. Ta oli väga hea inimene. Usun, et olen ka mina. Kahtlen, et olen saanud hakkama millegagi, et keegi mu elus saaks öelda "ta on selle ära teeninud". Teisest küljest ma annan aru, et see asi ei juhtunud minuga - ma olen selles juhtumis osaline, kaotaja. Kuid ma ei tea ega oska öelda, mis on valusam kui kaotada enda armastatud lähedane. Ise minnes on valutu. Kaotusvalu ongi minu arust see kõige suurem valu. Usun, et ka ühegi karmaseaduse kohaselt ei oleks ükski hea inimene sellist valu väärt. Jah, surm on elu loomulik osa, kuid tahaks selle loomuliku osana paigutada siiski kõrgesse vanusesse. Reaalsus on muidugi teine.

Mis mind lohutab on see, et ma loodan, et elu on rohkemat kui see, mis on sünni ja surma vahel. Mul on siiani selline tunne, et isa on olemas, aga lihtsalt mujal. See, mis maha jäi on vaid keha. Ma südamest loodan, et on rohkemat kui sünd ja surm, midagi mida me ei näe ja ei taju. Midagi, kus kõik asub hing... Lohutav on mõelda, et mu mõtted jõuavad nendeni, kes läinud, et teavad kuidas ma hoolisin, igatsen ja armastan... Et kuidagi nad teavad kui olulised on nad mulle olnud ja teavad, et mul läheb hästi ja saan hakkama. Et saavad mu üle uhked olla. Et ta näeb, et ma lähen maale, panen tema ja teiste mälestuseks küünla, jätkan ta traditsiooni ja viin oravatele pähkleid, toetan neid, kes maha jäid, räägin temast head ja jagan kõiki neid rõõmsaid mälestusi.


You Might Also Like

2 kommentaari

  1. Seda kõike on raske kommenteerida. Ilusad mõtted selle kõige juures. Pea vastu!

    VastaKustuta
  2. Minu kaastunne. Lase endast kõik emotsioonid välja ja nuta nii palju, kui vaja. Varsti hakkab kergem. Mälestused jäävad igaveseks. Ole tubli!

    VastaKustuta

Populaarsemad

Jälgi tegemisi