Sünnitusest (esilekutsumine, erakorraline keiser)

 Mitte kellegi teise kogemus ei saa sünnituseks kuidagi ette valmistada, kuid ometigi lugesin ma ise ka teisi enda grupi sünnitajate lugusid ja otsisin netist lisaks. Ühest küljest oli hirmutav, teisest küljest oskasin ma lõpuks valmis olla selleks, mis mind ees ootas (erakorraline keiser), olin kursis, mida veede avamine endast kujutab ja nt lootekestade põletik. Kellaajade osas pole aimugi, ilmselt sõnumitest, mis kaaslasele kirjutasin annaks asju tuletada, aga ei ole nii oluline ka.

10.veebruari (40+5) läksin hommikul 9ks Tartu Ülikooli Kliinikumi esilekutsumisele, siis oli lihtsalt meeletult ootamist. Istusin kõigepealt mitu tundi koridoris, andsin vereproovi, uriiniproovi, koronaporoovi, mõõdeti vererõhku jne. Kuna avatust ütles naistearst juba ca 2 nädalat varem üks sõrm siis oli sama lugu ja esilekutsumiseks pandi balloon ja saadeti sünnituseelsesse. Seal oli kahene palat, mida jagasin siis ühe teisega. Õnneks oli sülearvuti kaasas, sest ega seal väga midagi muud teha ei olnud. 

Öösel 4 ajal hakkasid õrnad valud ja sellest saadik olin üleval, u 7 ajal hommikul tuli balloon ära, helistasin ja andsin ämmaemandale teada, siis kontrolliti ja avatus oli 3cm. Küsisin sünnieelsesse (siis sai ka kaaslane liituda), kuid ca 8 ajal sõin veel seal ära ja seejärel saadeti sünnituspalatisse ja sain mehe kutsuda. 


Ehk umbes  10-11 avati veed, siis hakkasid meeeletud valud. No need ei olnud kuidagi ülehingatavad ja ei olnud üldse nii leebed kui ette kujutasin. Ma enda arust kannatan valu ikka päris hästi, aga minu jaoks oli see tuhude valu ikka vääääga valus (tagantjärgi ma ei küsinud, aga mõtlen, et ehk oligi see mega valu seotud põletikuga?) Olin juba varasemalt seisukohal, et valusid ma kannatada ei soovi ja seega juba enne vette avamist olin ma epiduraali paberid ära täitnud. Proovisin esialgu nii dušši ja vanni kuid kumbki ei teinud olemist piisavalt heaks. Järgmisena pakutud naerugaasist keeldusin ja nõudsin epiduraali. Alguses kohe ei tahetud anda (üritati naerugaasi soovitada), aga siiski sain. Esialgsest küsimisest sain epiduraali vist max1h jooksul. Natuke epiduraali paigaldamist küll pelgasin, et kuidas ma suudan valu ajal paigal olla, aga tegelikult ei olnud midagi hullu ega valusat.

Siis läks olemine täiesti mõnusaks, lihtsalt tšillisime seal. Und ei tulnud, seega näppisin niisama telefoni. Mul kadusid valud täiesti ära. Siis hinnati mingi aeg kontrolliti avatust ja see oli endiselt 3-4 cm. Veider oli see, et seejärel KTG ei kontrollitud vaid hakati tilka andma, et sünnitustegevust kiirendada. 

Mis minu arvates tagantjärgi oli viga, minuga tegeles üks tudeng, kes oli ülisuper tore ja sõbralik, aga esiteks mulle tundus, et see KTG masin pani natuke villast (kui all korrusel KTG tundsin täpselt valusid ja masin registreeris neid, siis sünnitusosakonna masin ei registreerinud pea üldse kokkutõmbeid valude ajal ja peamiselt reageeris vaid lapse löökidele). Viga tekkis minu arust selles, et KTG masina järgi ei olnud mul just palju kokkutõmbeid ja regulaarsed ja selles, et epiduraal mul valud täiesti ära kaotas hakati tilgaga (anti mitu korda juurde) sünnitustegevust kiirendama kordagi sel ajal KTG masinaga kontrollimata! Pärast umbes kolmandat korda tilga juurde andmist KTG all muidugi tuli välja, et kokkutõmbed toimisid nagu vaja, lihtsalt ma ei tundnudki midagi - lõpuks läksid, aga KTG all kokkutõmbed liiga tihedaks ja lapse vererõhk kõrgeks. (Mida ma tagantjärgi siis mõtlesin, et kui oleks KTG enne tehtud ja oleks teatud, et kokkutõmbed käivad, aga ma ei tunne poleks seda ehk juhtunud?)

Seejärel pandi lapsele juba igaks juhuks ka peaandur ja siis ca 19? vaadati uuesti avatust, et endiselt vaid 4-5cm. Mis tähendab, et avatust ei tekkinud piisavalt ja olukord hakkas kriitilisemaks minema. Võeti analüüsid millest selgus, et emakas ei jaksa enam tööd teha, avatust juurde ei teki, mul tekkis palavik (37,6 ja palavikku kardeti seega ka lapsel) ja dr. Kirss (valvearst) hindas ka, et lapse peaasend halvasti ja sünnitusteed liiga kitsad. Mis tähendas, et enam ei saa oodata ja läheb erakorraliseks keisriks.

Kuna ma juba epiduraali olin tahtnud siis saadi teha keiser kardinaga - õhh, kuidas ma seda kartsin ja metsikud vaprusevärinad käisid, kogu lõikuse lihtsalt vappusin. Arstid seal keisri ajal olid nii toredad, küsisin vappumise vastu ega stressipalli pole, et saaksin seda kätes pigistada, et hirmu mujale suunata siis üks tädi andis hoopis oma käe mulle. Keiser ise koos õmblustega kestis kokku ca 20 minutit. 

Sain põnni kaks korda enda juurde ka - kohe kui sündis ja kokku õmblemise ajal. Kuna olin seal kardinaga siis ega ma väga hästi teda seal ei näinud, pandi pea juurde (ehk hästi näo lähedale), natuke sain teada seal vaadata ja silitada, aga mul tekkis peale keisrit meeletu pinge langus ja lihtsalt ei suutnud justkui enam silmi lahti hoida. Verekaotus oli mul õnneks vaid 300g.

Kuna mul oli põletik jne (kardeti ka lapsel) siis viidi alguses põnn kontrolli (sünnihetkel oli tal ka palavik, mis küll koheselt langes) ja ma siis lõikusejärgsesse palatisse kuskile. Igatahes peale lõikust olin nii kutu, et jäingi magama - kaaslane ja laps koos minu juurde ei jõudnudki (oleks vist ca 15 minutiks meid kokku lastud). Ma lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida. Poolteise tunni pärast ma ärkasin seal palatis esimest korda, siis värisesin ja vappusin (pidi normaalne pärast operatsiooni olema) ja kirjutasingi vappudes paar sõna mehega, kus saingi teada, et ta lapsega ja kõik hästi. Magasin veel tunnikese ja siis juba oli hea olla nagu polekski midagi olnud, siis juba andsin ka mõndadele teada, et laps sündinud.

Õnneks sai kaaslane varsti koos lapsega omaette perepalatisse. Põnnil õnneks põletikku polnud, et ei pidanud eraldi arstide valve alla jäädma vaid sai issi juurde. Seega super võimalus oli see, et kaaslane sai ikkagi kaasa tulla ja, et perepalati võimalus oli. Ise sain järgmise päeva lõunast (u 11st) perepalatisse, tegelikult küsisin seda juba u 7 ajal kohe hommikul, aga vahetuse vahetus oli jne ja kõik venis.

Perepalatis oli juba suht chill olla. Keistrist küll liigutada valus, aga sain seal juba koheselt külili ikkagi last toita. Arstid kogu aeg tiirutasid ja uurisid kuidas tunnen, ega palavikku pole jne - mul oli enesetunne täiesti super, lihtsalt valus. Ainuke miinuses oli see, et oii kui ebamugav perepalat keisrijärgselt on - kõrge voodi ja voodis sisuliselt selja toetamise võimalus puudub, et istukil olla (nt last toita, ise süüa vmt). Kuid hakkasin kohe peale keisrit end küll voodis liigutama (jalgu tundsin nt koheselt, kui käidi juba opijärgselt sidemeid vahetamas siis sain end ka ise jalgadest koheselt õhku tõsta) ja paranemine läks selle tõttu ka väga kiiresti, aga esimene päev veel voodist välja ei tahtnud end ajada. Laupäeval juba tegin seda läbi valu.

Laupäeval ehk esimene päev pärast keisrit (st keiser oli reede öösel vastu laupäeva) oli valus, pühapäeval oli hell aga andis läbi valu liikuda, siis esmaspäeval juba peaaegu, et turnisin seal ringi. Leidsin asendeid juba, kuidas vähem valusam voodisse ja sealt alla turnida on jne. 

Koju saime kolmapäeval ehk viiendal sünnitusjärgsel päeval umbes 10 ajal. Haiglas hoiti meid kauem eelkõige minu põletikunäitajate pärast. Sain 3x päevas veeni AB, kuna põletikunäitaja 2. päeval tõusis ja siis edasi langes natuke aeglaselt. Lapse kaalulangus oli küll piiripealne, kuid tema näitajate poolest oleks juba varem välja saanud. Igatahes viies päev oli juba küll selline, et enam kauem ei oleks tahtnud olla haiglas - sain juba selleks päevaks täiesti normaalselt ja peaaegu valudeta ringi liikuda. Üksikud asendid olid valusad ja pärast niitide eemaldamist läks see valu (kiskumistunne) veelgi väiksemaks.

Kliinikumi töötajatest KÕIK kellega kokku puutusin olid lihtsalt suurepärased, nii hoolivad ja sõbralikud. Kuigi sünnitusvalu oli minu jaoks väääga valus siis juba sel hetkel kui epiduraal mõjus mõtlesin, et oleksin valmis küll seda teekonda teist korda ette võtma.


Kojuminek - viimane pilt haiglas


1 kommentaar

Triinu ütles ...

Mul on sünnitus paari kuu pärast ees ootamas ja meeldib ka kõiki teisi sünnituslugusid lugeda. Eks natuke hirmutab, aga tahan ka pigem rohkem ettevalmistunud olla, ka halvemaks. Sellisel juhul saab minu arust asju rahulikumalt võtta, muidu on teadmatus ja paanika kui miskit ei lähe plaani päraselt.