Marokos nüüd käidud ja olen reisiga väga rahul - ei saaksi teisiti kuna uus täiesti teistsugune kogemus juures. Kuid Maroko on megasuur ja kõik kohad, kus käisime olid täiesti erinevad siis on nädalast (ja rahakotist) jäi väheks ja tegelikult jäi niii palju veel kogeda. Näiteks pealinn Rabatt, Fes, sinine linn Chefchaouen, Casablanca ja kõrb.


Kuna Maroko oli olnud minu pikaaegne unistus siis nähes aurinko kahte otselendu Marokosse ja vaadates hindu tundsin ära selle, et just see ja praegu on minu võimalus, mida ma olen ootanud. Lend oli otselend ca 5-6h, majutusega Agadiris ja transfeeridega - ehk kõik on kiire, lihtne ja korraldatud. Reis oli 7 ööd, millest esimesel ööl jõudsime me hotelli umbes 12 öösel (kohaliku aja järgi, Eestiga ajavahe hetkel kaks tundi maas). Enne reisi tegin juba igasugu arvestusi, et kuhu minna, kaugel mõni linn on jmt siis sai selgeks, et nendesse eelmainitud kohtadesse me ei jõua. Me oleksime jõudnud, aga oleksime selle arvelt pidanud väga palju mööndusi tegema ja see oleks tähendanud pikki päevi ca min 8 tunniseid päevi autos ja, et midagi koha peal ka näha poleks sisuliselt olnud aega ka teepeal pause teha. Seega selle nimel, et siiski näha võimalikult palju otsustasime piirduda ümberkaudsega.


Raha
Marokos on oma raha - dirhamid, mille kurss ümardades on 1 euro = 10 dirhamit, mis tegi seal olemise väga kergeks. Muidugi peab arvestama sellega, et turul ja väiksemates kohtades üldiselt võivad hinnad puududa, st turul suht kindlasti, Agadiri turul olid mõned erandid.

Maroko dirhameid ei saa ette vahetada, raha saab vahetada ainult riigis koha peal. Valuutavahetusi leidub paljudes kohtades, meie vahetasime esimese raha näiteks hotelli infolauas, kehvema kursiga kui valuutavahetuses, aga mitte märkimisväärselt. Seaduse järgi on keelatud dirhameid riigist välja viia ja kui vahetada korraga liiga suur hulk eurosid dirhamiteks (pole mõtet teha, pigem saab häda korral mitmetes kohtades ka tasuda eurodes) siis tagasivahetuseks nõutakse esmase vahetuse tšeki olemasolu, mida sai vaid ametlikes valuutavahetustes vahetades. Viimaste allesjäänud dirhamite eest sai tasuda ka lennujaamas, et kui on rahakotti jäänud siis saab ära kulutada.



Lennujaam jmt
Marokosse reisimiseks on vaja passi, kuid lühiajaliseks (kuni kolm kuud poole aasta jooksul) jäämiseks pole vaja viisat. Kuid igasse passi pannakse tempel ja sinna alla kirjutatakse eraldi isiklik number, mida küsiti meilt mõlemas majutusasutuses. Mis Marokos on seni käidud riikidest erinev on see, et seal peab täitma nii saabudes kui lahkudes paberid oma andmetega, kus kirjas nimi, sünd, passi number ja väljaandmine, amet jmt. Sisuliselt pidime samasugused paberid täitma ka mõlemad majutusasutuses oma andmetega ja sinna juurde lisati ka siis see isiklik number, mis passi kirjutati - seega uude majutusasutusse liikudes hoidke kindlasti passid käe pärast.

Lisaks tavapärasele turvakontrollile toimus Marokos kõikide asjade läbivalgustamine ka lennujaama sisenedes ja lennujaamas lahkudes. Seal küsiti samuti üle, mis tehnika kaasas on ja kas droone on. Marokos on nimelt droonides üldiselt keelatud, st lennutada neid seal ei või julgeoleku tõttu ja nende lennutamiseks on küll võimalik mingitel tingimustel neid lubasid saada, kuid pidi korralik bürokraatia olema. Kui tabatakse teid drooni lennutamast, siis võite suht kindlad olla, et jääte sellest ilma. Ma pead ei anna, kas droon kaasas võib olla (nt mitmete riikide vahel reisides), kuid seda kindlasti küsitakse, valgustusel nähakse ja mingid lisaprotseduurid sellega ilmselt ka kaasnevad.

Keel
Marokos on ametlikuks keeleks siiski araabia ja berberi keel, kuid tegelikkuses on kõik duubeldatud õnneks ka prantuse keeles. Suurem osa kellega kokku puutusime olid minimaalselt kakskeelsed (araabia ja prantsuse) ja pigem isegi kolmkeelsed (inglise keel). Kuid tegelikkuses vist valdab väga suur osa neist ka rohkemaid keeli, kes siis hispaania, saksa, vene või isegi soome keelt.

Keeleprobleem ei tekkinud meil kordagi, kõikjal saime suhtluse aetud inglise keeles. Alguses pöördud küll kohalik turisti poole üldiselt esimesena prantuse keeles, aga minnakse kiiresti inglise keelele üle. Ringi liikudest olid kõik sildid, kohad, tänavanimed jmt dubleeritud prantuse keeles ehk meie jaoks arusaadavalt ehk meie tähestiku tähtedega. Arvestama peab sellega, et paljudes toidukohtades oligi menüü näiteks vaid araabia ja prantuse keeles, seega kel prantsuse keel selge pole soovitan nutitelefoni tõmmata google translate ja allalaadija prantsuse keele pakett. Ühes restoranis isegi pakuti meile nende enda poolt telefoni sõnaramaatuga.



Liiklus, autorent, gps+kaart
Liiklus oli seal kaootiline, lausa kohutav, meie õnneks aga parempoolne ja liiklusmärgid on kõik meile tuttavad ehk samad, mis meil. Teed on neil üllatavalt heas korras ja ilusad ja laiad (neljarealised eraldi suunadega kiirteed piirangutega 120km/h), aga liikluskultuur on olematu. Seal kehtib täielikult julgema eesõigus - kui tee on näiteks enne ringi kaherealine, aga kõrvuti mahub neli autot siis võite kindlad olla, et neli autot seal ka kõrvuti on, kes üritavad end kahele reale mahutada ja nende vahel veel siblivad ringi motikajuhid, rollerijuhid, võrrijuhid, jalgratturid, kastidega ja motikatega võrrid, eeslid koos kärudega, hobused vankritega jne. Suurlinnades oli küll eeslite ja hobuste vahekord mootorsõidukitega mootorsõidukite kasuks, kuid meie jaoks oli see siiberdamine ja soovituslikud foorid ja ülekäigud paras katsumus. Foore on neil mitmetes kohtades (ka ringristmikutel) ja ülekäigurajad, aga need on seal vist soovituslikud. Kohalikud panid ka foori olemasolemasul teele nii nagu tahtsid, isegi politseiauto ei peatunud, et jalakäijaid üle lasta ja samas näiteks linnas punase fooritule taga oodates viipas politseinik meile, et võime üle tulla. Seega üle tee saamine jalakäijana oli seal katsumus, üksi suht võimatu ja Marrakechsis üldiselt saimegi üle tee kohalikkega koos. Autoroolis peavad sul silmad kõikjal olema, sest näiteks linnas 100m lõigu peal kui esimesel meetril on ülekäigurada, siis võib julgelt arvestada, et ega ülekäigurajalt keegi nagunii üle ei lähe, aga selle lõigu peal on umbes 10 erinevat inimest, kes kõik suvalistest kohtadest üle tee ronivad.

Autorendiga läks meil hästi, kuna liiklus on seal kohutav ja kõik autod mõlkis siis varasematest kogemustest lähtudes valisimegi kõige odavama ja väiksema auto, mis saada oli - Dacia Logan. Autorendi hinnaks tuli 30 eurot päev (5 päeva) ja sellele lisaks eraldi kogu perioodiks gps 20 eurot. Kütus oli seal soodsam kui meil ja diisel umber 1 euro liiter. Paaki läks umbes 50 euro eest kütust millega sõitsime umbes-täpselt üle 1000 km (arvestama peab, et seal on palju linnasõitu pidurdustega ja oli ka päris palju mägedes sõitu). Hinnas oli täiskindlustus ja ühtegi piirangut (nt kilomeetrid) ei olnud. Tasuda saime autorendis ka eurodes ja krediitkaardilt võeti tagatiseks 350€. Ise kasutasime Agadiri Abid Carsi, mille kohta enne arvustusi lugesin (et ei otsitaks pärast varemolemas olnud vigu, mida kaela määrida, et rohkem raha saaks), siis üle andmisel autole sisuliselt isegi pilku peale ei visatud (mille jaoks ka täiskindlustus hea on).

Liikluses on politseinikke (erinevaid - julgeoleku-, tsviil- ja nt liikluspolitsenikke) liikumas väga palju, nii lindades, ringmikkel, maanteedel jne. Mitmetes kohtades olid politseinikud väljas siilidega, kuid nad vaatasid vist rohkem "nägude" järgi ja me neid ei huvitanud kordagi ja viibati alati, et sõitke edasi. Kiirust mõõdeti väga paljudes kohtades ja arvestama peab, et maha võtma on nad ka innukad, aga sõbralikud. Meie gps näiteks näitas kiiruspiiranguteks tõelisi aiateibaid, et väga tähelepanelikult tuleb jälgida, mis piirangud tee ääres on. Näiteks pikkadel sirgtel, kus muidu 100km/h lõigul on pandud piiranguks 80km/. Vahepeal olid piirangud ka täiesti justkui ebavajalikkes kohtades (nt silt, et tänavaremont ja 20 piirang, kuid tegelikkuses kedagi pole, tee korras ja kohalikud ei tee väljagi - siis kindlasti ei tasu kohalikke järgi kiirendada). Samuti küsiti kiirteedel maksu, Agadir-Marrkach teelõigul oli see u 80 dirhamit ja Marrakech-Essaouira teelõigul vist ~27 dirhamit.

Samuti oli ringidel nii kerjuseid, kes niisama raha küsisid, kes midagi müüa üritasid kui neid, kes näiteks majutust pakkusid. Üldiselt olid viisakad st, et autosse ei pressitud ja enamus pearaputusele või keeldumisele liikusid edasi, mõned ikkagi küsisid seal kauem. Samas oli näha, et nii mõnedki kohalikud andsid neile raha (ja siis oli näha kuidas kõik ümberringi sama auto juurde ronisid). Kergem on mitte anda.

Panen ka kaartidega jutu siia alla, kuna Marokos oli näiteks mulle kui Tele2 kliendile 1MB interneti ~15eurot, mis teeks 1GB hinnaks ~15 000 eurot, siis kohalikku kõnekaarti, me ei hakanud küll ostma, kuid interneti lükkasin välja. Seega otsustasimegi autorendist GPSi võtta, aga avastasime, et näiteks mitmed kohad ja tänavanimed ei olnud GPSis samal kujul või üldse olemas. GPSist oli väga palju abi, kuid väga hea oli see, et olin varasemalt tõmmanud endale ka offline Maroko kaardi (tasuta rakendus), kuna mõningad aadressid ja vajaminevad kohad leidsime sealt üles. Samuti näiteks see tänu telefoni gpsile meie enda aadressi (näiteks kui ei teadnud enam kuhu suunas kõndida) või oli vaia muid kohti üles leida. Ainult GPSiga oleks väga täbaralt läinud ja telefonirakendus oli väga suureks abiks jala liikudes.

Ja signaalitamine! Ma ei tea kuidas ma selle unustasin, aga selle kaose põhiliseks tunnuseks ongi signaalitamine, mis muudab ärevaks ja tekitab selle õige kaose lärmi. Kohalik signaalitab kõige jaoks - taksojuht, kes sind tee ääres näeb, kohalik liikluses kui näeb ohtu, tervitamiseks, et teda märgataks, kui keegi midagi valesti teeb, kui keegi ei liigu, kui läheb/tuleb pimedast kurvist jne. Nad signaalitavad kõige ja mitte millegi jaoks, ma pole kindel, et nad ise ka alati aru saavad, et miks nad signaali lasevad. Aga taksojuhid on küll sellised natuke tüütud putukad seal, et nii kui teeääres kõnnid (eriti kui seisad, et näiteks üle tee saada), nad lasevad möödudes signaali või jäävad seisma, et kas tahad auto peale.



Linnad mida külastasime: Agadir, Marrakech, Essaouira jt kohad
Agadir pidi olema ja oligi minu jaoks kõige igavam ja turistikam. Seal oli küll väga ägedaid ja ilusaid kohti (mošeed, ookean, turg), kuid kõik oli "uus" ja puudus tegelik elu. Kui poleks Agadirist välja sõitnudki siis poleks aimugi milline tegelik Maroko elu on. Kes, aga samuti satub Agadiri siis soovitan seal esimene päev kohe pisikese rongiga väike ring teha (18 dirhamit), siis saab väga hea ülevaate, et kus miski on, kaugustest ja edaspidi jala liikudes on ka endal kergem.

Marrakech oli mul kindel koht, et sinna ma tahan jõuda ja oli meile piisavalt ligidal, et kogeda ja näha teistsugust Maroko elu. Marrakech on küll väga turiste käis, kuid ööbimine Riadis, jalutades Marrakechi turul, parkides, linnas ja kitsastel tänavatel oli täiesti teine kogemus, kuid üheski teises linnas, kus käisime või läbi sõitsime. Marrakech on võimas ja samas, neist kõigist kõige kaootilisem. Marrakechi puhul oli minu jaoks lihtsalt fantastiline olla riadi katusel ja kuulata seda, kuidas mošeedest palvusele kutsuti.

Essaouira oli neist kohtadest kõige mitte-Marokolikum või samas ka selline idülliline Maroko. Hästi kuurortlinn uhkete majade ja restoranidega, ookeani ääres, võimsa kalaturuga ja siniste paatide ja kajakate parvedega ning kindlus (täielik vaatamisväärsus omaette) ja "päris"-turuga. Essaouira oli kuidagi väga võõralt puhas, eriti just turupiirkond. Raske seda kirjeldada või sõnadega väljendada, aga kui tahaks Marokost jätta täielikku unistuste koha muljet ja näidata Marokkot tema parimast ja tõesti idüllilisemast küljest. Kui Marrakechis oli kõik justkui ligadi-logadi, vanade lagunevate majade vahel kitsad tänavad, prügi tänavatel, kohati uriini hais, need kohalikud "köögid" siis Essaouiras olid sellised uhked puhtad avarad vanalinna tänavad, korras majad, ilusad turuplatsid, väikesed romantilised kohvikud-restoranid jne.

 Väiksematest kohtadest sõitsime küll samuti läbi, kuid väiksemad kohad oli tõesti väiksemad - enamasti jooksis üks suur peatänav (maantee) linnast/külast läbi, mille ümber olid siis kogunenud tanklad, restoranid ja nende äärtes teede peal kaupa müüvad kohalikud.

Kuigi Agadir (ja ka külastatud Essaouira) olid ookeani ääres siis täiesti teise kogemuse jättis lõunas asuv üdilliline Legzira rand. Seal tegelikult ei jäänud mul palju ka puudu, et oleks ookeani ujuma läinud, kuna vesi tundus  lõpuks täitsa soe kuna põlvini ma seal sees solberdasin ja keha harjus ära. Ka üks ujuja seal oli, aga kuna ujumisriided olid eemal autos parklas ja kabiine seal polnud siis jäi ka see ära.



Temperatuur
Aprilli teisel pool käies sattus meile temperatuurid päevaaeg umbes 22-28 kraadi, kuid pigem oli seal 22-25 kraadi juures. Jalutamiseks ideaalsed ilmad, tegelikkuses ka päevitamiseks. Vihmasabinat nägime vaid korraks, kuid Agadiris oli esimestel päevadel meeletu tuul, kus ookeani ääres jalutades peksis tuul täiega liiva näkku ja tuulekülm oli ikka päris korralik, kuigi ilm ja tuul oli soe. Ookeani temperatuur oli ujumiseks liiga külm ja tuul seda samuti ei soosinud, võis ehk olla 18 kraadi (ja ookean väga üle 20 kraadi suvel ei pruugigi tõusta). Meie hotellibassein oli soojenduseta ja lapsed ujusid seal hea meelega, ise mitte nii väga, kuid tänu sisehoovile oli soe. Kuna meie eesmärk oligi rohkem ringi liikuda ja kogeda, mitte basseiniääres lebotada siis meie jaoks ilmaga vedas väga (kuna päike on seal ikka väga intensiivne) siis nii enne meid kui pärast oli tavapärane päeva temperatuur 28 kraadi ringis. Seega aprilli lõppu julgen reisimiseks soovitada küll - täitsa soe ja palav oli.



Islam ja riietus
Kuna Maroko on Islamiriik siis minu jaoks oli riietus alguses natuke peavalu, et kuidas panna kokku riietus kui lubab 28 kraadi, kuid samas islamimaale sobilik. Kohalikud naised riietusid peamiselt siiski kaftanitesse(!?) ehk nö pikad kaetud kleidid/jakid, mille all oli näha pikki pükse ja juuksed kaetud. Väga üksikud kandsid burkasid, kuid suur osa kohalikke naisi kandis ka tavapäraseid riideid - pükse, teksasid, kuid lihtsalt olid üleni pikad riided, et õlad ja käevarred kantud ja samuti ka juuksed. Väiksed lapsed kandsid üldiselt kõike - st enamasti püksid ja särgid. Kohalikud mehed jagunesid umbes pooleks, et kes kandsid vaid kaftaneid ja teised, kes kandsid (viisakaid) pükse ja enamasti nt triiksärki. Mehed olid riietuses pigem viisakad, st dressides mehi sisuliselt polnud ja mees võis kanda teksasid ja särke ja naine kõrval traditsioonilist riietust ja seda kõikjal, kus käisime (mitte vaid linnades).

Turustilinnades (nt Agadir, Marrakech, Essaouira) kus meie käisime on tegelikult turistil väga okei käia ka 3/4 pükstes ja t-särkidega, aga kuna tuulekülm oli näiteks Agadiris päris jahe siis oli tavaline, et mul oli õhem teksajakk siiski peal. Aga oli näha ka täiesti lühikeste pükste ja maikadega ringi liikujaid, kuid sellega peab arvestama, et Agadiris näiteks kohalikud sellega harjunud kuid olen kuulnud, et maakohtades on mõni päris krõbedat sõimu saanud. Seega riietuse valimisel võiks arvestada ka, kus plaanis liikuda on. Agadiris hotellist randa jalutades on ilmselt ka okei panna lühikesed püksid ja t-särk, aga kui on plaan näiteks liikuda autoga ja avastada vanemaid ja pisemaid linnu siis võiksid ikkagi jalad ja õlad/käed olla kaetud või miski, mida peale visata.

Mošeesid on seal palju palju ja kohalikud on usklikud ja lugedes jäi küll silma, et võib olla tavaline vaatepilt kui nt keset ostlemist müüja laua alla palvetama vajub siis tegelikkuses palju palvetajaid silma ei jäänud. Mošeede juures jah oli palvetajaid, aga et keegi turul palvetama hakkaks ei näinud. Küll aga paari takso/autojuhti, kes olid palvuse ajaks autost vaiba võtnud ja palvetasid natuke eemal, aga suurem osa inimesi tegelesed samal ajal oma igapäeva eluga edasi.



Toidud ja joogid
Esimene õpetus, mida kõikjal jagati oli reisides klassikaline, et mitte juua kraanivett, vaid pudelivett ning vältida jääd jookides. Õnneks pudelivesi oli odav (ma täpset hinda ei tea, kuna ostsime kuuspaki hindadeta poest koos muu kraamiga).

Kohalikud toidud on väga maitsvad ja söögikohtades hinnad väga taskukohased. Korraliku toidukorra saab 4-15 euroga. Üldiselt jäid erinevad tagine potis tehtud ja kuskus road sinna 5-8 euro vahemikku. Salatid olid umbes 4-5 eurot. Paljudes menüüdes on nii kohalikud toidud kui midagi prantuse, hispaania ja itaalia köögist. Enamus söögikohtades tuuakse lauda ka kohe alguses oliivid ja saiad. Söögikohtades on viisakas jätta ka tippi nii 10-20% summast. Söögikohtade valik oli väga erinev ja oli nii inglise pubisid, tapaseid, kohalikke toidukohti, pitsarestorane, viisakamaid kuhu koht vaja kinni panna, samuti leidus seal nii McDonaldsit, KFC, Dominos pizzat kui Pizza huti. Toidukohtades olid kõikjal korralikud WC-d ja enamasti ka wifi.

Kõikjal müüdi värskelt pressitud mahlasid. Isegi kui tellisid toidukohas apelsini mahla siis said värskelt pressitud mahla. Mahl oli enamus kohtades 10 dirhamit ehk umbes 1 euro, aga ka 12-15 dirhamit. Samuti oli valikus ananassi, kiivi, mango, papaia jmt mahlad. Samuti müüdi turgudel ja tänavatel värskeltpressitud apelsinimahlu, me julgesime osta ka segumahla Marrakechi turult ja ühtegi kõhuhäda ei saanud. Üldiselt neid olid endal ka veepudelit kõikjale pandud ja ei pidanud eraldi ütlema, et mitte kraanivett või jääkuubikuid panna, kuna nende jaoks on see juba igapäev. Seega kindlasti jooge ja proovige ning tellige kohalikke mahlasid! Müüdi ka näiteks suhkruroo ja sidrunimahlu.

Toidukohtade toiduhügieen (pealenägemisel) tundus erinevat ehk valisime toidukohti ikkagi üpriski hoolikalt just kõhuhädade kartuses. Ilusaid ja viisakaid toidukohti, kus pakuti traditsioonilist sööki oli väga palju.

Toitude koha pealt oli Marrakechi turg nähtutest kõige hullem, kuna sooja päikese käes rippusid lihad, mille ümber tiirlesid kärbsed ja kui vaatad, kuidas lihavedelik ja muud asjad, seal maas ujuvad siis isegi suurest huvist hoolimata kadus igasugune tahtmine turult söödavat (mida kohalikud ise söövad ja osavad) osta. Ka maiustusi - kuigi ilmselt need seal peal tiirlevad ja istuvad kärbsed ja herilased ei kujutaks väga suurt ohtu siis pannes kokku kogu turul oleva hügieeniga (uriinilõhn, vedelev prügi - Marrakechi turg oli neist kõige räpasem, teised puhtamad) siis väga ei julenud neid toite osta teadmata, mis musta käte haigusi võib kaasa saada. Nii igaks juhuks. Kuigi lõhnasid need kohalikud road fantasiliselt.




Loodus ja loomad
Maroko loodus oli fantastiline. Agadir asub ookeani ääres ja ma teadsin, et Marokos pole kõrbe (kuid kõrbe algus, kuid see hästi idas) ning seal ka kõrged mäed, siis minu jaoks oli üllatus see, et mäed on seal tegelikult kõikjal. Nii Agadiris, teel Marrakechi kui Agadirist lõunapoole Lagzira poole. Kuid mäed olid väga eriilmelised ja nägime nii kiviseid mägesid, punaseid liivakivist, rohelisi puudega kaetud kui rohelisi kaktustega kaetud mägesid. Kuid kõikjal oli kuiv, jõgedest olid alles ainult kuivad jõesängid.

Agadirist Marrakechi poole kasvasid peamiselt teeääres argaaniapuud ja seal võis näha ka kitsekesi puude otsas ronimas. Siis Agadirist lõunapoole ehk Lagzira poole olid pigem teeääres kaktused.
Teeäärtes võis kõikjal näha söömas kitsesid, lambaid ja eesleid, kitsesid ja lambaid enamasti karjadena ja karjused juures.  Eesleid oli näha ka tööd tegemas kui kohalikke (ja lapsi) nendega sõitmas.

Kindlasti tasub võimalusel ringi sõita ja loodust avastada ja loodus muutub seal väga kiirelt. Näiteks pärast kõrgeid mägesid võib vabalt olla natuke hiljem silmapiirini tasane maa.

Ainus, mis kurb oli oli see, et kui näed teeääres (näiteks mägedes, aga ka muudel teedel) mega ilusaid kohti looduses, siis puuduvad tihti võimalusel seisma jääda, et välja nautima minna või pilti teha. Kui üksikud sellised kohad olid siis juhtus ka neis tihti olema inimesed, kes sulle koha midagi müüa tahtsid või raha küsisid.

Marokos on väga ilusad pargid ja neid on palju! Kui isegi Marrakechis oli meeletu kaos, liikluses ja signaalitamine siis parkides oli vaikus. Tavaline oli see, et mõned kohalikud magasid põõsa all või kusagil, aga pargi istumine või pikniku pidamine oli tavaline.