Ülejäänud elu esimene päev

 Avastasin, et polnud siia blogisse kirjutanud üle aasta ehk tervelt 2021 aasta jäi vahele. Otsustasin alustada samas kohas, aga uuelt puhtalt lehelt.

2022. aasta ja siit edasi saab olema minu jaoks täiesti teistsugune. Jaanuari alguses täitus mul 30. eluaastat ja jaanuari lõpus on mul sünnitustähtaeg - olen esimest korda elus rase ja esimest korda elus saab minust ema. Kõlab ju nagu täiesti uus algus ja eluetapp?! 



2020 osutus minu jaoks väga kiireks ja ka elus edasiviivaks. Tundsin, et tööalaselt oli areng suur, läbi ei põlenud, aga väsisin küll, koroona mõjutused meie sektorid olid lihtsalt suured, kogu aeg oli vaja tegutseda. Teine suurim muutus oli, ostsime 2020 mais endale maja, mis võttis ülejäänud osa kogu mu energiast ja vabast ajast (positiivse küljena). Kõik varasemalt tehtut nägin täiesti uue pilguga. Ma ise muutusin, sellega muutusid ka mu soovid ja nägemus kõigest, kuid samal ajal olen ma endine. Mis on sama on tegelikult see, et tundsin puudust kirjutamisest, samas blogi kirjutamine on minu jaoks alati olnud see, et ma ei taha saada "blogijaks", tahan lihtsalt teha, seda mis meeldib.

2021. aastaks tundsin, et olen eluga seal maal, kus töökoht on super ja olen jõudnud sinna ca 5 aastat oma energiat panustada, me saime endale maja osta (küll muidugi laenuga), jõudsin oma täiskasvanu ea jooksul lõpuks natuke ka rohkem reisida, maja ostuga võtsime oma kassile Lokile ka teise seltsilise Dessa juurde ja tunne on õige. Nagu kaaslasega kunagi pool tõsiselt rääkisime, et esimest last planeeriks minu 30.ndal eluaastal siis 2020. lõpuks oli selge, et olen eluga seal maal, kus tahtnud ja nüüd saaks aja maha võtta ja pühendada end lõpuks perele sh lapsele. 2021. aasta mais jäingi rasedaks ja hetkel kirjutan seda postitust viimaseid päevi rasedana (38+4). 

Rasedus on möödunud pigem ideaalselt, ütleks nii, et kartsin tunduvalt suuremat iiveldust ja seljavalusid. Tegelikkuses oli kõige suurem iiveldus just sel perioodil kui mul juhtus kaks nädalat puhkust olema, et magasin ja iiveldasin selle puhkuse kodus diivanil maha. Ning teine kõige suurem stressiallikas on olnud rasedusaegne nohu, mis on mind saatnud hetkel esimesest päevast ilmselt viimase päevani. See on osutunud vaimselt kui füüsiliselt väsitavaks, kuna kehvad nohupäevad on sellised nagu oleks tõsiselt haige, kui alguses oli kehvi päevi näiteks 3 kehva, 4 tervet jne siis nüüd raseduse lõpu poole on õnneks umbes 1 kehv päev nädalas ja üldse mitte nii kehv kui raseduse alguses. Hoian pöidlad pihus, et kõik hormoonidest ja sünnitusega see kaob. Ma küll sain oscaril preeklaampsia riski 1:40 ja rasedus möödus natukene selle hirmus, aga praeguseni on kõik ideaalselt läinud. Põnn kõhus on lihtsalt ideaalne!

Kuna mul on vaja end pidevalt "tegevuses" hoida siis ausalt öelda koroona piirangute ajal rase olla on olnud metsikult mõnus. Suvel tegin rasedana pidevalt 10 000 sammu ja hõljusin lihtsalt pilvedel, nautisin ilusaid suveilmu ja peale tööpäeva kõndisin lihtsalt jala ca 7 km koju ja õitsesin. Enne oscarit ju kellelegi veel rääkida ei tahtnud, perele muidugi rääkisime varem (kui esimene UH sai tehtud, kus süda töötas), tööl ülemus sai varem teada, paarile inimesele ka andsin enne oscarit teada, aga pärast oscarit tegime avalikuks. Kuigi ma tean, et laps esialgu (ilmselt väga pikalt) eraldi toas olema ei hakka, siis võtsin ikkagi oma rasedusaegseks projektiks lapsetoa - mis nüüd on lõpuks valmis! See oli kuidagi nii mõnusalt teraapiline, toa planeerimine, sisustamine, läbi mõtlemine, asjade ostmine jne. Kuigi kaaslane naljaga sõbrale ütles, et mul on kõik lapsele kuni ta 30ndaks eluaastaks olemas, siis tegelikult niii hull asi pole. Aga kui raseduse alguses oli hirm liiga varakult asju kokku osta, siis tegelikult oli see parim otsus. Nüüd raseduse viimaseks kuuks on sisuliselt kõik olemas ja valmis, viimase ostuna nüüd lõpus ostsin vaid gaasirohu, igaks juhuks palaviku küünlad ja endale elektrilise rinnapumba. Asjadest, mida kindlasti tahaks on hetkel vaid puudu beebimonitor. Muus osas on asju kindlasti rohkem kui tegelikult vaja läheb, aga esmarasedana ma lubasin seda rõõmu endale. Kulunud summasid ei taha kindlasti kokku lüüa, palju asju (eelkõige riided) on küll ostetud teiselt ringilt. 


1 kommentaar

Anonüümne ütles ...

Õnnitlused! Ja mõnusat kooskasvamist!